aastal ilmunud Heinrich Gösekeni põhjaeesti keele käsiraamat „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen Sprache“ (sissejuhatus eesti keelde) ja 1693. aasta Johann Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika) (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007). Süstemaatilised eesti keele uuringud algasid palju hiljem Peterburi Teaduste Akadeemia liikme Ferdinand Johann Wiedemanni eestvedamisel. Selline tegevus tõenäoliselt aitas luua Eesti rahvusliku keelekorraldust 1872. aastal, mis omakorda andis hea aluse järgnevateks uuringuteks. Näiteks võib tuua järgmiste aastate jooksul folkloristika, rahvausundi ja liivlaste rahvaluule uurimist. Uurali keeleteadus professorid käsitlesid eesti keele kui soome-ugri keele suhteid teiste keelkondade keeltega, lisaks millele avaldati nii keele- kui ka etnograafiaalaseid uurimusi. Tänu varasemale tööle on nüüd võimalik Tartu Ülikoolis õpetada uue põlvkonna keeleteadlastele
(näiteks eelistab järgarvsõnade kasutust). (Erelt 2001: 23-24) Eestis jaguneb keelekorraldus üld- ja oskuskeelekorralduseks ning nimekorralduseks (Hennoste, Pajusalu 2013: 20). Keelekorraldusega käib käsikäes keelehoole. Kui keelekorraldus annab soovitusi keele rikastamiseks/arendamiseks, siis keelehoole rakendab praktilised toimingud keelekorralduse jagatud soovituste elluviimiseks (Hennoste, Pajusalu 2013: 20). Eelnevast nähtub, et keelekorraldust ja keelehoolet üksteisest eraldi käsitleda ei saa. Eesti kirjakeele normide kujundamise eesmärgiks on saavutada ühtne kirjakeel. Tiit Hennoste ning Karl Pajusalu sõnul on normitud kirjakeel ideaalne süsteem ehk erinevate reeglite kogu ning kõik need reeglid on kirjas kirjakeele sõnaraamatutes ja grammatikates, “Õigekeelsussõnaraamatus” ning “Eesti keele käsiraamatus” ja lisaks keeleõpikutes (Hennoste, Pajusalu 2013: 22). Kuigi kirjakeele norme ei ole kohustuslik
saj alguses põhja- ja lõunaeesti keele pooldajate vahel; 19.saj keskel vana ja uue kirjaviisi üle; 20.saj algus üld- ja osksussõnavara laiendamine, kirjakeele ehitus ja grammatikareeglid Omad printsiibid Hurdal, Aavikul, Veskil, Saarestel ja Muugal. Eristatakse keelekorralduse ja keelehoolde mõistet. Keelekorralduse all mõeldakse eeskätt kirjakeele teadlikku arendamist ja rikastamist, stabiliseerimist ja kaasajastamist. Keelekorraldajad annavad norminguid ja soovitusi. Keelekorraldust on peetud keeleteadusse kuuluvaks, selle rakenduslikuks osaks. Keelekorralduse eesmärgiks on keeleideaali otsimine ja selle poole pürgimine. Ideaalkeele olemust analüüsis esimesena eesti keelekorralduse tuntuim teoreetik Valter Tauli. Ideaalkeel on tema järgi selline keel, mis saavutab minimaalsete vaheditea maksimaalse tulemuse. Ideaalkeele omadused toimimine suhtlusvahendina, ökonoomsus, paindlikus, ilu. Keel on vahend, mitte eesmärk. ,,Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted
sobi teha näpuvigu. V Keelekorraldus 27 Mis on keelekorraldus Keelekorraldusest rääkides peame siin silmas igasugust teiste inimeste väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevust olenemata selle vormist ja tasemest. Üldiselt on selliselt määratletud uurimisobjekti hulgas kombeks eristada keelepoliitikat, keelekorraldust ja keelehoolet. • Keelepoliitika on enamasti riikliku taseme tegevus, mille eesmärk on kokku leppida ja seejärel mõne üsna kõrgetasemelise õigus- aktiga kohustuslikuks kuulutada üldised põhimõtted: riigikeele valik, selle kohustusliku kasutuse ulatus, seisukohad tõlkimise, ter- miniloome, keeleõppe ja keeleoskuse testimise teemal, suhtumine teistesse keeltesse ja nende mõjusse vms. Keelepoliitika määrab
annaabi.ee 
