ja keeleteadlane Eduard Ahrens. See sai valdavaks aastail 1872-1875 ning on tänapäevani eesti kirjakeele aluseks. 1.2.6 Eesti kirjakeel 20.sajand 20. sajandil algas kirjakeele kiire ühtlustumine ja rikastumine. Keele arendamisel tekkis kaks suunda. Johannes Aaviku algatatud keeleuuendus seadis eesmärgiks eeskätt ilukirjanduskeele rikastamise. Aavik lõi ise palju sõnu ning tõi keelde soome laene. Johannes Voldemar Veski juhitud keelekorraldusliikumine oli aga huvitatud teaduskeele arendamisest ja reeglipärasest kirjakeelest ning piirdus keele rikastamisel keele enda vahenditega. Eesti kirjakeele normid kujunesid välja nende kahe liikumise ettepanekutest. 1920.-1930. aastatel omandas eesti kirjakeel ühtse normitud kuju. 2. Eesti sugulasrahvad Kuna eestlastel on tavaks määratleda end keele- ja kultuuripõhiselt ning eesti keel kuulub soomeugri keelte hulka, liigitavad eestlased end sageli ka rahvusena soomeugrilaste sekka
innustas keelearenduseks ka järeltulevaid põlvi. • Soome haridusega ja soome keelt ihalevate Aaviku ja Grünthali keeleloometegevuses avaldus väga tugev soome mõju, mida õigustati keeleajaloolise vanemuse põhimõttega. Eesti keelde toodi palju soome laene (neist on praegu aktiivses kasutuses üle 300) ja soome eeskujul loodud või taastatud grammatilisi konstruktsioone (lihtülivõrre, vokaalmitmus jne). Keelekorraldusliikumine Johannes Voldemar Veski juhtimisel piirdus üldiselt eesti keele enda vahenditega ja sellel on suuremaid teeneid eesti oskuskeele kujundamisel. Eesti kirjakeele normid kujunesid välja peamiselt nende kahe osaliselt erineva, aga mitte vastandliku liikumise esindajate ettepanekutest. Selle otsustamisel, mida õigekeelsussõnaraamatusse võtta ja ametlikuks kuulutada, mängisid kaasa paljud asjaolud, mõnikord juhuski. 1920
Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks lähtekohti. 5. Eesti õigussõnavara kujunemise loost Karl Ferdinand Karlson, Johannes Voldemar Veski. Oskuskeele aluseks ja eelduseks on üldkeele teatav tase. 20. saj alguseks oli üldkeel läbi teinud suurema arengu. Keele põhjalikum reformimine ja rikastamine algas 20.saj alguses keeleuuendus (J.Aavik) + keelekorraldusliikumine (J.V. Veski). 1920. moodustas Tartu Õigusteadlaste Selts oskussõnade komisjoni, kuhu kuulusid K.F. Karlson ja J. V. Veski - need kaks meest kandsid põhiraskust emakeelse õigussõnavara väljakujundamisel. Alguses võeti ette nuhtlusseadustik, kuid siis otsustati, et tuleks ette võtta ka teiste õigusharude sõnavara. Oskussõnade loetelud avaldati ajakirjas Õigus. Kõigepealt ilmus siis nuhtlusseadustikku
Keele põhjalikum reformimine ja rikastamine algas 20.saj alguses – keele uuendus + keele korraldusliikumine. Vajadus soov oli arendada kohmakas talupoeglik igapäevakeel polüfunktsionaalseks keeleks. Liikumist kandsid noored haritlased – jäädes eestlasteks, peame saame eurooplasteks. Uuendajad tegelesid keele paindlikkusega – sõnavara, lause edasiarendamine (Aavik). Tekkis ka vastuliikumine – kardeti, et uuenduste tulv võib keelele ohtlikuks saada. Alternatiivne keelekorraldusliikumine – keele stabiliseerimine, süstematiseerimine, normimine (J.V. Veski), kelle eestvõttel korraldati keele korraldus, pandi alus ja töötati välja kümneid õigekeelsussõnarmt-d. Tema tegevus oskuskeele väljaarendamisel on väga tähtis – 40 terminoloogiakomisjoni töötas tema alluvuses. Üle 30 oskussõnastiku. 1920 – õsõnavara väga põhjaliku uuendamise aastad. Seadusi hakkasid algselt küll tõlkima, kuid ka koostama eesti rahvusest tõlkijad, poliitikud.
annaabi.ee 
