algvõrre ja ülivõrre. Ta oli ülimalt oluline inimene eesti kirjakeele arendamisel. Eesti Kirjanduse Seltsi keelekonverentsid Sellel koosolekul otsustati eelistada pikki vokaale sellistes sõnades nagu hääl, päästma, rõõm, mitte heal, peastma ja rõem, kuid hea ja pea. Tapa keelekonverentisle järgnes veel kolm keelekonverentsi viimane toimus 1911. Aastal, kus oli arutluse all palju küsimusi mis puudutasid nii sõnavara, morfoloogiat kui ka ortograafiat.. nii näiteks määrati teisel keelekonverentsil kindlaks h-ga algavad sõnad, sest künes jäi h tihti hääldamata. Kolmandal keelekonverentsil otsustati muu hulgas, et ahvaste nimed kirjutatakse väikese algustähega, riikide omad aga suure algustähega. Seegi reegel kehtib tänapäevani,
30. mail 1908 korraldati Tapal Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liikmetele keelekoosolek, et kirjaviisi normi osas kokkuleppele jõuda ning õigekirjutuse ühtlustamise küsimusi arutada. Konverentsil ei võetud esialgu ette suuri muutusi kirjapildi häälduspärasemaks kohandamisega, küll aga otsustati sõnade pää, hää, ja pääl, sääl asemel kirjakeeles kasutusele võtta uus sõnakuju pea, hea ning peal, seal jne. Järgmisel taolisel keelekonverentsil 1909. aastal arutati Tartus sõnaalgulise h kaotamise küsimust ja üksiksõnade õigekirjutust. 1910. aastal otsustati Tallinnas hakata kirjakeeles kasutama sid-lõpulist mitmuse osastavat ning lühikest, ilma käändelõputa sisseütlevat. Samuti vormiti olev kääne tugevaastmeliseks ja lihtmineviku vormides peeti õigemaks sivad- vormi asemel kasutada sid-vormi. Neljandal taolisel keelekonverentsil 1911. aastal Tartus sõnastati sihitise
juurde o ülemaalise keelekongressi asemel asjatundjate komisjon o 1918. aastast jäi ainsaks keelekoguks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond · Ühendas nii Tallinna kui ka Tartu keelemehi, ajakirjanikke, kultuuritegelasi, õpetajaid jt · Jäi tulevaste keelekorraldajate jaoks eeskuju andnud keelesündmuseks o katse tartlasi ja tallinlasi uuele mõttevahetusele ärgitada 1978. a Tapa keelekonverentsil J. V. Veski, J. Aavik, Elmar Muuk, Kaarel Leetberg, keeletoimkonnad, keelekomisjonid, Henn Saari, Tiiu Erelt Keeletoimkonna otsuseid 1993-2008: · algustähe ja jutumärkide reeglistik 1994 · numbrite kirjutamine 1994, kuupäevafraas õigusaktides 1995 · rõhuliite (-ki, -gi) õigekiri z ja z järel 1995 · tekstilõikude eristamine 1995 · kaupade nimetamine 1998
o ülemaalise keelekongressi asemel asjatundjate komisjon o 1918. aastast jäi ainsaks keelekoguks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond · Ühendas nii Tallinna kui ka Tartu keelemehi, ajakirjanikke, kultuuritegelasi, õpetajaid jt · Jäi tulevaste keelekorraldajate jaoks eeskuju andnud keelesündmuseks o katse tartlasi ja tallinlasi uuele mõttevahetusele ärgitada 1978. a Tapa keelekonverentsil J. V. Veski, J. Aavik, Elmar Muuk, Kaarel Leetberg, keeletoimkonnad, keelekomisjonid, Henn Saari, Tiiu Erelt Keeletoimkonna otsuseid 1993-2008: · algustähe ja jutumärkide reeglistik 1994 9 · numbrite kirjutamine 1994, kuupäevafraas õigusaktides 1995 · rõhuliite (-ki, -gi) õigekiri z ja z järel 1995 · tekstilõikude eristamine 1995
'Versailles'), ent taotles algse häälduse edasiandmisel suuremat täpsust kui mitmed hilisemad analoogilise kirjaviisi pooldajad (vrd nt Rokki Mauntiins 'Kaljumäestik', Eioovä 'Iowa'). 19. sajandi lõpupoolel sagenes ka kohanimedes mugandamata kirjutusviisi kasutamine, seda propageeris eriti Karl August Hermann. 20. sajandi alguses muutus kohanimede kirjutamine algkujul ajakirjanduses tavaks, ent lõplikult sõnastati see reeglina 1911. a keelekonverentsil Tartus. Eestipäraselt lubati kirjutada kohanimesid, mis juba "omapäraliselt välja on arenenud". See reegel stabiliseeris põhimõtteliselt võõrnimekirjutuse, 1930. aastatel kujunesid E. Muugi "Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu" (1933) ja "Eesti entsüklopeedia" (19321940) ilmumisega enam-vähem kindlaks ka mugandatud ja reeglipärase võõrnimekirjutuse piirid. Erandliku arengu mugandliku kirjaviisi poole tegi eesti õigekirjutus läbi 1950. ja osaliselt 1960. aastatel
annaabi.ee 
