Keel on omapärase ja meeldiva maitsega ning seda kasutatakse laialt ka toiduvalmistamiseks. Sea, veise ja vasika keel sobivad keetmiseks, suitsutamiseks, barbecueks, grillimiseks ja küpsetamiseks (nt eelnevalt keedetud keel üleküpsetatuna). Keedetud keel sobib viilutatult suurepäraselt külmlauale, tarretiste, salatite ja konservide tegemiseks. Samuti on see paslik komponent kastmetes, pirukates ja risotodes. Tõeline delikatess on suitsutatud keel. Keelekaste Keel tarrendis Aju Ajudel on õrn kude, kõige maitsvamaks peetakse vasikaaju. Aju sisaldab palju verd, mistõttu tuleks seda enne toiduks kasutamist külmas vees leotada. Seejärel pesta aju hoolega, eemalda kelme ja keeta või praadida. Kui aju on väga pehme, siis lisa leotamis ja keeduvette midagi haput (äädikat, sidrunimahla), mis muudab ajude koe tihedamaks. Kops Kops on väiksema toiteväärtusega
Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Veejoomist võeti kui märki puudusest. Levinumaid teraviljast hapendatud jooke oli keskaja Tallinnas dunnenber. Kahjuks pole täpselt teada, mis joogiga oli tegu. Mõdu valmistamine toimus Tallinnas range kontrolli all: ,,See saksa mees, kes teeb mõdu müügiks, ei või pruulida õlut müügiks" (Põltsam, 2002, lk 47). Keskaja Tallinas valitses vaieldamatult õlu, mis maitses ühtviisi hästi nii talupoegadele,
lisa toidulauale, vaid ka tröösti ja joovastust. Nende abil sai rõhutada oma sotsiaalset positsiooni ja väljendada lugupidamist, ühtlasi kehtisid joogid alati maksevahendina Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Veejoomist võeti kui märki puudusest. Levinumaid teraviljast hapendatud jooke oli keskaja Tallinnas dunnenber. Kahjuks pole täpselt teada, mis joogiga oli tegu. Mõdu valmistamine toimus Tallinnas range kontrolli all: ,,See saksa mees, kes teeb mõdu müügiks, ei või pruulida õlut müügiks".4 Keskaja Tallinnas valitses vaieldamatult õlu, mis maitses ühtviisi hästi nii talupoegadele,
Teised püütavamad merekalad oli lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Mainida tuleb ka hülgepüüki, sest värsket hülgepekki tarvitati toiduks. (1) 10 3. Joogid ja joogikultuur Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Vee joomist võeti keskajal kui märki puudusest. Linnas hoiduti palja vee joomisest juba puhttervislikel kaalutlustel, inimestele polnud teadmata selle võimalik nakkusohtlikkus. (1) Levinumaid teraviljast hapendatud jooke keskaja Tallinnas oli dunnnber. Ei allikate ega kirjanduse põhjal saa üheselt selgeks, mis joogiga oli tegu, kas kalja või lahja õllega. Samuti jääb selgusetuks taari ja kalja vahekord
Ütlesin siis, et ma ise ka olin hädas ja tahtsin teiega koos ära aurata. See on kogu lugu, -- kuidas on teiega?» «Noh, ma pidasin umbes nädal aega karskusesisulisi koosolekuid ja olin suurte ja väikeste naiste lemmikuks, 331 sest kütsin joomaven,dadele põrgu palavaks, uskuge mind. Teenisin viis-kuus dollarit õhtus -- kümme tsenti nina pealt, lapsed ja neegrid hinnata -- ja äri suurenes iga päevaga. Aga kuidagi läks eile õhtul kõma laiali, et ma vabadel tundidel keelekaste rüüpamisega aega viidan. Üks neeger teatas mulle hommikul, et rahvas salaja koerte ja hobustega kokku kogunes. Nad tahtsid mu pool tundi endist ette jõuda lasta ja siis mulle kallale tormata, kui saavad, ja mu1 vaeseomaks peksta. Ma ei hakanud hommikusööki ootama -- mul polnud isu.» «Ma arvan,» ütles noorem mees, «me sobiksime kokku, vana; mis te arvate?» «Ma pole selle vastu. Mis te õige amet on?»
annaabi.ee 
