Tõestas, et silbil on fonoloogiline sisu. Silp on foneemide jada, kus kehtivad piirangud. Silbil on fonoloogiline tähendus, süntaks. Lauseid on vaja, sest keele loogika nõuab seda. Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga 9 alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika
füsioloogiline (häälikud seostati tööga, keelt käsitleti sotsiaalse reaalsusena). Esimesega iseloomustatakse täishäälikuid, teisega kaashäälikuid. Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles
füsioloogiline (häälikud seostati tööga, keelt käsitleti sotsiaalse reaalsusena). Esimesega iseloomustatakse täishäälikuid, teisega kaashäälikuid. Trubetskoi väidab, et eelnev ei ole oluline ja keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme häälikud ära, nende funktsiooniks on tähenduse eristamine. Selle protseduuri nimeks on diagnostiline kontekst: signifikatiivne (tähenduslik) opositsioon (kahe keeleelemendi vahel, mis erinevad ainult ühe hääliku võrra, nt libahunt ja ribahunt J) ei pruugi mõnes teises keeles üldse esineda (jaapanlased nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles
Paljudel juhtudel on meie mõte õige, ent selle väljendamine kukub valesti välja. Fromkin (1973) ja Fromkin, Rodman (1988) on klassifitseerinud vestlustes avalduvaid kõnevääratusi: 1. Ennetamise ehk antitsipatsiooni korral kasutab kõneleja keeleelementi enne kui see lauses asjakohane oleks, sest see vastab väljendusse hiljem sobivale elemendile (näiteks öeldes "inspireeriv ekspressionism" asemel "ekspireeriv ekspressionism"). 2. Perseveratsiooni korral on tegemist juba kasutatud keeleelemendi kohatu kordamisega. Siin on esimene kasutus õige ja teine kordus väär (näiteks öeldes: "Mul on rõõm mind kohata ..."). 3. Asenduse ehk substitutsiooni korral asendab kõneleja ühe keeleelemendi teisega (öeldes näiteks " ... pärast kui on liiga hilja" selle asemel, et öelda "enne kui on liiga hilja"). 4. Ümberpööramise ehk transpositsiooni korral vahetab kõneleja kahe keeleelemendi järjekorra (öeldes näiteks "Summasega suvilas ..." selle asemel, et öelda "Segasumma suvilas
annaabi.ee 
