Kaal tuleb tagasi, võib- olla rohkemgi ning läbikukkumise tunne on totaalne. Kui minna „ideaalkeha“ püüdma, ei näe ma siin teist võimalust kui eneseharimine toitumise ja treeningu teemal. Miks järgida pimesi kavasid, kui nende võimalikust mõjust aru ei saada? Kava ei õpeta kedagi valikutes orienteeruma, kuid seda peaks oskama enne igasuguste plaanide tellimist. Kui võtad treeneri, on ta sinu partner, mitte käskija-keelaja, kelles kahelda ei tohi. Kui omal teadmisi pole, ollakse justkui lõksus.
- Ramilda uuris, kas Indreku arvates on ta tark, Indrek ütles, et tema tüdrukuid ei tunne, kuid lõpuks siiski tunnistas, et tema arvates ei ole neiu rumal, see tegi Ramilda väga õnnelikuks - Indrek õppis korralikult saksa keelt, oli kurb kui neiu söögituppa ei ilmunud vahel ja lobises kellegi teisega - Indrek laulis neiu nime, Tigapuu kuulis seda, ärritus ja keelas Indrekul selle ära, Indrek õiendas vastu, et mis keelaja Tigapuu on, olid valmis kaklema minema, aga siis sekkus juttu Ollino, kes laulis, et Tigapuu on armunud - järgmisel päeval küsis Ramilda Indrekult, kas Tigapuu jutt vastab tõele, alguses Indrek eitas asja, kuid siis tunnistas talle et vist midagi sellist ikkagi oli jah, et ta tema nime laulis - Indrek oli tol päeval kuidagi kohmakas, pillaks nuge ja kahvleid, kruusidel tulid kõrvad ära ja taldrikute servadest killud, leiva lõikamise nuga oli nüri
kui on tarvis käskida ja keelata, siis olgu käsk ja keeld selline, et seda on võimalik täita ja tingimata on vaja täita; vältida tuleb pikki seletusi, sest nii tekib ohtralt vastuväiteid; kui midagi on kästud-keelatud, siis tuleb olla selle läbiviimises järjekindel; kui on eksitud või kui tingimused on muutunud, siis tuleb käsk-keeld avalikult tagasi võtta; ei tohi ähvardada teiste kasvatajate autoriteetidega, see vähendab käskija-keelaja enda autoriteeti; käsud-keelud ei tohi risti vastupidised olla, s.t korralduste andjad peavad põhimõtetelt sarnased olema. Seletamise käsk Lapsekeskse kasvatuse üheks lähtearusaamaks on, et käsu asemel tuleb seletada. Näiteks peab väikelapsele ohtrasõnaliselt seletama, miks ei tohi teist lüüa ja miks ei tohi teisele liiva silma visata: teisel on valus, ta hakkab nutma, kas sulle endale see meeldiks jms. Pikkade
Jaanus läks kikivarbail välja, kobas köögis, kobas sahvris, leidis tüki leiba, liha ja kannutäie 73 hapupiima. Poiss kippus näljase hundi ägedusega toiduvara kallale. «Kui kaua sa juba nälginud oled?» küsis Jaanus, muretsedes, et poiss enesele vorpides liiga võiks teha. «Laupäevast saadik,» pomises Maanus kibedas töös ja hammustas sügava poolringi leivasse. «Ei sa siis kõike tohi ara süüa.» Maanus vahtis kohkunult keelaja otsa. «Sa teed enesele kahju. Jäta nüüd järele.» «Aga, pai Jaanus . . . » «Anna siia. Pärast võid jälle süüa.» Haleda meelega lahkus Maanus ülejäänud toiduvarast. Jaanus tõstis ta jalule, kohendas sängi ja ütjes: «Nüüd võtame riidest lahti ja heidame magama. Seni räägi mulle lühidalt, kui jõuad, mis sulle on juhtunud.» Ja kuna mõlemad endid riietest välja koorisid, jutustas Maanus unise, aga endise vastu juba
annaabi.ee 
