Eriti internatsionaalsed on olnud relvad, mis on ka mõistetav, kuna sõjas oli vaja püsida naabritega võrdsel tasemel. Ka meeste ehted ning küllap rõivadki on Eestis olnud sarnased ülejäänud Põhjamaade omadele. VIIKINGIAEGNE RÕIVASTUS Eesti meeste rõivastus viikingiajal sarnanes tugevalt kaasaegsete skandinaavlaste omaga, eriti suur sarnasus ilmneb Gotlandi ja Kesk-Rootsi viikingitega. Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega. Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga. Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu
rahvusvaheliselt sarnaseid jooni, samas kui naised esindavad rohkem lokaalseid eripärasid. Meeste rõivad olid ühtlasi naistest vähem pronksilustustega kaunistatud, mistõttu nende säilivus on halvem ka laibamatustes. Eestis on ühe Siksali matuse põhjal suudetud siiski rekonstrueerida 14. sajandi mehe kuub. Võib oletada, et üldjoontes samasuguseid kuubesid kandsid mehed ka mõnisada aastat varem. Meeste rõivastus koosnes särgist, kuuest, pükstest ja keebist ehk üleviskest. Säärte ümber olid mässitud samasugused jalamähised, nagu naistelgi. Nii liivlaste laibamatustest kui ka 11. sajandisse kuuluvast Raatvere mehematusest on leitud pronksspiraalidega kaunistatud jalamähiseid, mis võib-olla olid kasutusel sajand hiljemgi. Jalgu võisid kaunistada ka ümber pahkluu olnud pronks- või hõbevõrud. Meeste peakatted Meeste peakatetest pole peaaegu midagi teada. 12. sajandisse kuuluvate figuurikeste
Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Relvi, eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad, olid väga kallid. Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament. Rõivad Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega. Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga. Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru
mõista neid tundeid, mida Arne tema vastu tunneb. Enne lahkumist veel andis Arne Kristiinale väikese sõle ja palus Kristiinal teda mitte kunagi unustada, sest tema seda küll ei tee. Kristiina kõndis kodu poole, kui ta kuulis üsna tuttavat häält karjumas tema nime. Kui võõras kuju kohale jõudis, nägi Kristiina, et see on Bentein Preestripoeg. Kristiina ei sallinud teda kunagi. Bentein haaras Kristiina keebist, tõmbas selle omale õla peale ja surus käe tugevalt Kristiina piha ümber ning üritas teda suudelda. Kristiina jahmunud mehe jultumusest, ütitas end vabaks rabeleda. Lõpuks õnnestus tal hammustada Benteini sõrmest ja kui mees oli lõpuks tema käed vabastanud, surus Kristiina Benteinile pöidlad silma ja jooksis eest ära. Ta oli üleni porine ning mõistis, et koju ta nii minna ei julge, seega läks ta Benteini ema juurde,
annaabi.ee 
