Sissejuhatuses tuleks kirja panna üldine informatsioon: - mis kuupäeval ja kus kontsert toimus, - kes esinesid, - milliseid teoseid esitati; · lisada paar üldistavat lauset kontserdi üldmeeleolust või kontserdikava ülesehitusest. Teema arendus peab sisaldama arutlust kontserdist. Alustada võiks esitatavatest muusikateostest. Kirjutise värvikamaks muutmiseks võib otsida huvitavaid fakte ja tsitaate heliloojatest või kasutada kavalehel olevat teavet. Siiski ei maksaks sõna-sõnalt kavalehel olevat tsiteerida, vaid mõne huvitava mõtte või fakti põhjal omi mõtteid ja järeldusi esitada. Suurem osa teema arendusest peaks sisaldama mõtteid esinejate ja esituste kohta. Esituse analüüsimisel tuleks lähtuda näiteks järgmistest kriteeriumidest: · lähemalt võiks rääkida esinejatest, kasutades taas materjali kavalehelt või otsida lisaks Internetist
Maitsekust lisas näidendile selle ajatus, olenemata teose vanusest, pani see ennastki mõtlema ühiskonna probleemide ning peresiseste konfliktide üle. Aeg on edasi läinud, aga inimene pole selle ajaga muutunud, ega muutugi. Vanemad ei pruugi aru saadagi kui hooletutes kätes nende laps võib olla ja nagu näha, siis sellised situatsioonid võivad halvimal juhul lõppeda traagiliselt. Teose sisu võtab hästi kokku etenduse kavalehel olev tsitaat -,,traagiline lugu, kus vanema põlvkonna moraalituse ja petlikkuse eest maksavad saatuslikku hinda järeltulijad." Järelemõeldes etenduse üle tuleb selle tsitaadiga nõustuda ning raske ongi midagi enda poolt lisada. Kahjuks ei ole ma küll Vihmari esimest lavastust sellest teosest näinud, kuid arvan, et teine lavastust sellest oli küll vaatamist väärt ning nagu ta ise ütles kommentaarides oma viimase
Minu hinnang: 4/5 Etenduse toimumise aeg: 04.03.2018 Carmen põhineb Merimee samanimelisel novellil Carmen, mis jutustab loo armastusest, valedest valikutest, armukadedusest, vabadusest, mustlastest ja paljust muust. Georges Bizet’ "Carmeni" artistid olid erinevatest rahvustest ning erineva kooli ja lavakogemusega. Lauljaid on peale kohalike artistide ka Venemaalt, Ungarist, Lätist, Prantsusmaalt ja mujaltki. Artistid andsid lavastusele üsna ebatavalise, kuid enamvähem meeldiva olemuse. Kavalehel väidab Madia, et tema eesmärgiks oli muusika, artistide, lavakujunduse, valguse ning kostüümide dünaamiline ühendamine. Kõige sümpaatsem osa oli minujaoks see, kuidas Vanemuise lava, mis tavaliselt kipub liiga pisikeseks jääma, on lavastaja ja kunstnik suutnud lavale luua hämmastavalt tõepärase ja haarava Hispaania pärastlõunaõhustiku. Carmeni tegelaskuju kehastunud Aleksandra Kovalevitš oli minujaoks vägagi usutav
2015 Osata kasutada muusikalisi oskussõnu. Ülesehitus – 3 osa: Teema arendus – arutlus kontserdist sissejuhatus, teema arendus ja kokkuvõte. Alustada võiks esitatavatest muusikateostest. huvitavaid fakte ja tsitaate heliloojast või Sissejuhatuses üldine informatsioon: kasutada kavalehel olevat teavet. millal ja kus kontsert toimus, Ei maksaks sõna-sõnalt kavalehte tsiteerida, vaid mõne huvitava mõtte või fakti põhjal omi mõtteid kes esinesid, ja järeldusi esitada. milliseid teoseid esitati; Suurem osa teema arendusest peaks sisaldama
Sündmustikku, mis hargneb kord maa peal, kord Uku riigis, kord inimeste keskel, kord jumalate vahel, on raske järjestada mingiks loogiliseks tervikuks. SISU: Salme ja Endel armastavad teineteist. See eie meeldi Sarvikule, ta kaebab Ukule. Uku müristab Sarviku taevast alla. Rahvas laulab Ukule kiitust. Salme ja Endel kohtuvad. Toimuvad nende pulmad. Kiidulauluga Ukule lõpeb "lauleldus". Muusikaliselt on "Uku ja Vanemuine" naiivne ja diletantlik, kuigi autor ise "ooperi" kavalehel märgib, et "tükk on sisuliselt ja muusikaliselt täiesti Eesti oma". Enam-vähem õnnestunud numbrid (avamäng, pulmapeo tantsud) komponeeris Adalbert Wirkhaus, kes on ühtlasi orkestratsiooni autor. K. A. Hermanni "lauleldus" oli esimene muusikaline algupärand, millega Tartu asjaarmastajate näitetrupp 1908. aastal Peterburi külalisetendusele sõitis. Nii teos ise kui ka ettekanne said piiterlaste terava arvustuse osaliseks.
Olin Adolf Sapiro lavastust teatris näinud ja ETV on näidanud ka selle salvestust. Ma ei salga, et läksin Ugalasse lavastust vaatama mälestusega kunagisest elamusest. Muidugi see segas. Ootasin, et väga hea näitlejana tuntud Tammearu leiab mingi oma nipi, et minuealisi teatrivaatajaid kord kogetud Tsehhovist võõritada, esitada mingi oma ehk isegi intrigeeriv variant. Lavastaja pihib kavalehel, et otsus «suure saali raske variandi kasuks» ei tulnud kergelt. Kiusatus olnuks küll teost kärpida, kuid kadunud õpetaja Reet Neimari loengutest meelde jäänud sõnad «Me peame hakkama kuulama igavuse muusikat, mitte ütlema, et Tsehhovi näidendid on igavad» pühkis meelest eksperimenteerimise mõtted. Nõnda on meie ees küll Tsehhov, aga paradoksaalselt taandub autentsuse püüd hoopis ettemänguks.
oli, kellega sellist enneolematut ettevõtmist läbi viia, s.t piisavalt heatasemelisi muusikuid, ja huvilist publikut, kellele seda teha. Kontsert anti eetrisse ka ringhäälingu otseülekandena, millel džässi propageerimise ja leviku seisukohalt oli hindamatu väärtus. Kontserdil viibinud muusikute Georg Metssalu ja Karl Aaviku 172 kinnitusel mängiti ka G. Gershwini “Rhapsody in Blue`d”, mis millegipärast kavalehel ei kajastu. Kuna selle teose esitust mäletab ka muusikuna kontserdil osalenud Kurt Strobel (Ojakäär 2000: 324), siis võib uskuda, et nii see tõesti oligi. Mis puutub aga kavalehte, siis sellel leidub teisigi ebatäpsusi: mitte kõikidel lugudel ei ole märgitud autorit (puuduvad: 1. Harry Akst, 6. Paul Dresser 173 , 8. Albert W. Ketelbey, 10. Nacio Herb Brown, 11. John Schonberger), vaid ühel juhul on
annaabi.ee 
