teetammi kasutatakse kergliiklusteena. Balti raudtee isa Aleksander von der Pahlen tegi ettepaneku Keila-Haapsalu teeharu ehitamise suhtes 1872. aasta aprillis. Raudtee maksumuseks arvati olevat 12000-14000 rubla. Tegelikuks maksumuseks osutus 50000 rubla versta kohta. Jaamahoone Aastail 1904 - 1907 rajatud jaamahoone on 20. sajandi alguse puitarhitektuuri väljapaistev näide. Hoone omapärasemaks osaks on 216 m pikkune puitdekooriga kaunistatud katustatud perroon. Jaamahoonet ei kavandatud siiski tüüpilise kõrgema klassi vaksalina, vaid suvituslinna vaksalile ja platvormile soovitati anda kuurortlik ilme, nõuti ka eraldi ruumi või hoonet keisri tarvis. Historitsistlik jaamahoone koosneb mitmest osast: reisjatehoonest, imperaatoripaviljonist, kaetud terrassist ja katustatud perroonist. Raudteejaam on ehitatud keiser Nikolai II valitsemisajal. Nikolai II sidusid Haapsaluga ennekõike lapsepõlvemälestused ja väikelinna tuntus tema
Kõigi hoonekülgede arhitektuuripildi kujundab puhtfunktsionaalne ehitusloogika: akende paigutus , rütm ja suurus on otsesõltuvuses ruumijaotusest ning nende kasutamisviisist. Kaaristu lõunaseinas leidub mitmest vanemast ehitusetapist pärinevaid aknaid. Praegune kaaristu kui algselt kaubitsemiseks kasutatud varjualune on raekoja ehitusloos pikaajalise ehitustraditsiooni tulemus ja sellisena välja kasvanud läbi mitme ehitusetapi 14. sajandi I poole katustatud sammaskäigust. Raekoja välisarhitektuuri ilmestab puhtalt tahutud paekivi kõrval valitud ehituskivist mängleva faktuuriga laotud müüripind, mida viimistleb vaid õhuke ja ainult õnarusi ning vuuke tasandav lubikrohvimääre. Ehitusjärgselt kattis pea mitme sajandi vältel seinapindu valge lubjavõõp, mis jättis puhtaks siledakstöödeldud raidkivikonstruktsioonid. Raekoja ehitamisel ei ole arhitektuurieeskuju imporditud ega kusagilt otse üle võetud.
Third level Fourth level Fifth level Jaani kirik Väljakujunenud stiilikaanonitel põhinev neogooti stiilne Jaani kirik koosneb kolmelöövilisest pikihoonest, millega lääneosas liitub telkkiivriga torn, idaosas polügonaalne, eraldi katustatud kooriruum, põhjaosas avar eeskoda ning lõunaosas ruumikas käärkamber. Pikihoonel on basilikaalne ülesehitus, milles kesklööv on külglöövist pisut kõrgem. Nii välis- kui sisearhitektuuris domineerib arhitektuurse vormina gootikalt laenatud teravkaar. Gootika arhitektuursest repertuaarist on pärit ka peaportaali kohal ja põhjaeeskoja seintel paiknevad ümarad roosaknad - vaikimise sümbolid, samuti aknaid kaunistav leekestiilis puust ehisraamistik.
Alates 1953. aastast hakati restaureerima Niguliste kirikut kui ehitusmälestist, rekonstrueerides seda vanema kunsti muuseumiks, hiljem kontserdisaaliks. 4 1982. aasta oktoobris, kui põhilised sisetööd kirikus olid lõppjärgus, puhkes kirikus tulekahju, kus hävis uuesti tornkiiver ja põles ära enamik katuseid. Tänu kiirele tegutsemisele oli nii pikihoone kui ka kõik kabelid järgmise aasta lõpuks katustatud. 26. oktoobril 1984. aastal avati Niguliste muuseum- kontserdisaal piduliku aktusega. Alates 2002. aasta lõpust on külastajatele avatud ka unikaalne 350 aasta vanune eksponaat Franz Hoppenstätti poolt Bogislaus von Roseni hauakabelile aastal 1655 nikerdatud puidust ehissein. Alates 1984. aastast tegutseb Niguliste kirik muuseum-kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse regulaarselt orelikontserte.
Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati kolmveerandringikujulisena, läbimõõduga 25 meetrit ning seinte paksusega 4,4-6,5 meetrit, kusjuures seinte paksus kahanes astmeliselt ülespoole. Torn oli algselt viiekorruseline, kolm alumist korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas ja viies olid aga masikuliikorrus ning masikuliil asetsev korrus koos arvukate laskeavadega. Suurtükitorni neljas korrus oli lahtise platvormina, vaid selle äärtes olev kaitsekäik oli katustatud. Torni kõrgus oli maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel 16 meetrit, idaküljel aga 22 meetrit. Koos Paksu Margareetaga rajati ka 3 meetri paksune ja 6,8 meetri kõrgune külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini.1683-1704 rekonstrueeriti ka Paks Margareeta suurtükitorn algne masikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti aga kõrge kivikatusega. 1830.aastal kohaldati torn vanglaks
annaabi.ee 
