Kogu masendus ja üksindustunne tekitasid temas tunde, nagu poleks tal enam mingisugust eesmärki edasi võitlemiseks või kuhugi püüdlemiseks. 1920. aastal tabas Haavat osaline halvatus. Kodanlikult vabariigilt sai ta väikest pensionit, kuid see ei lahendanud haige luuletaja olukorda. Üheks pidevaks mureallikaks osutus korteriküsimus.Omaette oleku soov ja vajadus üüriga kokku hoida sundisid teda enamasti asuma kõledaisse katusekambritesse. Alles 75-ndaks sünnipäevaks sai Haava Tartu linnavalitsuselt kingituseks korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal, kus luuletaja elas surmani. Anna Haava suri 13 märtsil 1957 ja maeti kümnete tuhandete saatjate osavõtul Tartu Raadi kalmistule. Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: ,,Luuletused", ,,Lained", ,,Ristlained", ,,Põhjamaa lapsed", ,,Meie päevist", ,,Siiski on elu ilus" ja ,,Laulan oma eesti laulu".
[ -- ] ja nüüd ei kuule te ju mitte üksnes raadio poolt vägistatud Händelit, mis ka selles jäledaimas kehastusvormis on ikkagi veel jumalik, - te kuulete ja näete samal ajal kogu elu oivalist võrdpilti. Kui te kuulete raadiot, siis kuulete ja näete ürgvõitlust idee ja ilmumi, igaviku ja aja, jumaliku ja inimliku vahel. Just samamoodi nagu raadio maailma suurepäraseimat muusikat kümne minuti kaupa läbisegi kõige võimatumatesse paikadesse pillub, kodanlikesse salongidesse ja katusekambritesse, abonentide keskele, nii nagu ta röövib sellelt muusikalt tema vahetu sensuaalse ilu, rikub, kriibib ja ligastab ära, suutmata ometi tema vaimu täiesti tappa, just niisamuti loobib elu, niinimetatud tegelikkus, enda ümber maailma suurepärast pildimängu, laseb Händelile järgneda ettekande juurdekirjutustehnikat, oma ettevõtlikkust, oma tahumatuid hädavajadusi ja edevust kõikjale idee ja tegelikkuse, orkestri ja kõrva vahele. Kogu elu on selline, meil
[ -- ] ja nüüd ei kuule te ju mitte üksnes raadio poolt vägistatud Händelit, mis ka selles jäledaimas kehastusvormis on ikkagi veel jumalik, - te kuulete ja näete samal ajal kogu elu oivalist võrdpilti. Kui te kuulete raadiot, siis kuulete ja näete ürgvõitlust idee ja ilmumi, igaviku ja aja, jumaliku ja inimliku vahel. Just samamoodi nagu raadio maailma suurepäraseimat muusikat kümne minuti kaupa läbisegi kõige võimatumatesse paikadesse pillub, kodanlikesse salongidesse ja katusekambritesse, abonentide keskele, nii nagu ta röövib sellelt muusikalt tema vahetu sensuaalse ilu, rikub, kriibib ja ligastab ära, suutmata ometi tema vaimu täiesti tappa, just niisamuti loobib elu, niinimetatud tegelikkus, enda ümber maailma suurepärast pildimängu, laseb Händelile järgneda ettekande juurdekirjutustehnikat, oma ettevõtlikkust, oma tahumatuid hädavajadusi ja edevust kõikjale idee ja tegelikkuse, orkestri ja kõrva vahele. Kogu elu on selline, meil tuleb ta selliseks jätta,
Ernsti ,,Asmus Semperi noorusmaa" jm. Viljakas kirjanduslik tegevus ei päästnud tagasihoidliku loomuga Haavat ainelisest kitsikusest. Eriti ränk oli talle Esimese maailmasõja ja kodusõja aeg. 1920. aastal tabas Haavat osaline halvatus. Kodanlikult vabariigilt sai ta väikest pensionit, kuid see ei lahendanud haige luuletaja olukorda. Üheks pidevaks mureallikaks osutus korteriküsimus.Omaette oleku soov ja vajadus üüriga kokku hoida sundisid teda enamasti asuma kõledaisse katusekambritesse, ,,tuultela-toakestesse". Alles 75-ndaks sünnipäevaks sai Haava Tartu linnavalitsuselt kingituseks korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal, kus luuletaja elas surmani. Läbi elatud traagilistest löökidest ja süvenevast üksindustundest tekkis luuletajal tagakiusamise kinnisideed. Kõigest hoolimata ei kaotanud haava kõrge eani loomis tahet. Oma seitsmendal ja kaheksandal elukümnendil avaldas ta luuletuskogud ,,Siiski on elu ilus " (1930), ,,Laulan
annaabi.ee 
