Arengutsükkel kestab 47 nädalat.Nukust koorunud lepatriinu on kollast värvi. · TALVITUMINE - Lepatriinude aeda meelitamiseks jäta aianurka väike lehehunnik, kus lepatriinudel on hea talvituda.Nad talvituvad täiskasvanud mardikana mullas ja lehekõdus. PÕHIFAKTID: Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae Pikkus: 1,2-10 mm Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes
250 000 liiki. Nende kõige iseloomulikumaiks tunnuseiks on tugevalt kitiniseerunud keha ja kattetiibadeks muutunud eestiivad, mis katavad tagakeha õrna ülapoolt. Nende alla peidetakse kokku volditud kilejad tagatiivad. Mõnedel mardikatel on kattetiivad tugevalt lühenenud ning ei kata tagakeha peaaegu üldse. Leidub ka mardikaid, kellel tagatiivad on taandarenenud ning lennuvõime seetõttu kadunud. Selliste liikide kattetiivad võivad üksteisega kokku kasvada. Lennul kasutatakse kattetiibu enamasti kandepindadena ning sirutatakse keha külgedele laiali. Mõnedel juhtudel nad aga lennust osa ei võta ning on ka lennu ajal tagakehale kokku pandud. Enamik mardikaid on maismaaloomad, kes asustavad kõige mitmekesisemaid elupaiku. Nad ei puudu ka maa-aluste koobaste igaveses pimeduses, inimelamutes ning sipelga- ja termiidipesades. Paljud mardikad on siirdunud elama veekeskkonda. Eestis elab rohkem kui 3000 mardikaliiki. Toiduks tarvitavad mardikad kõikvõimalikke orgaanilisi aineid
Maailmas on liblikaliike teada umbes Kogu maailmas on teada üle 5200 165 000, Eestis ligikaudu 2000 liiki. lepatriinuliigi, Eestis elab neid üle 50 liigi. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Lepatriinu keha on ümar ja külgvaates Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kumer.Tundlad ja jalad on lühikesed. kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu. Mõned lepatriinud on Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: ühevärvilised või siis vöödilised. pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja murravad valgust sees varjul. Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised küllalt liikuv
.................................................... Kasutatud kirjandus........................................................................................................................ Põhifaktid Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae Pikkus: 1,2-10 mm Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Välimus
lehetäidest (ka kilptäidest). Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. Põhitõed lepatriinust Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae Pikkus: 1,2-10 mm Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Elupaik Lepatriinud esinevad terves Euroopas.
Remm.1984). Kattetiibadel ja rindmikul on hajusad valge mustriga vöödid ja täpid. Tundlatele on iseloomulikud tugevad nuiakesed. Kuldpõrnikad võivad kasvada kuni 22 mm pikkuseks (wikipedi.org). Elupaigaks on neil õitsevad niidud. Eriti meeldib neile pesitseda roosõieliste ja ohakate õitel. Kuldpõrnikas toitub peamiselt taimelehtedest ja -õitest. Töntsakale kehale vaatamata on nad väga head lendajad ja iseäralik on nende juures see, et lennu ajal hoiavad nad kattetiibu seljal koos. Nende vastsed kõverdunud tõugud ehk konud kasvavad kõdunevas puidus või siis närivad mullas taimede juuri (wikipedia.org). (http://pilt.delfi.ee/album/137469/?view=blog&page=2) Joonis 5 Kuldpõrnikas (Cetonia aurata) 5. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) Meie suurim põrnikas on ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis). Eestis on nad üsna sagedad.Tema pikkus on 2540 mm. Põrnikas on lennuvõimeline. Soojadel suveõhtutel
.. 2011). Pilt 5 Näited erinevate kakuliste räppetompudest (Bang, Dahlstrøm, 2007:207) Räppetomp (pilt 3) on linnu välja oksendatud toidu seedimatud osad. Kakuliste räppetombud on kuivanult hallid. Need sisaldavad enamasti saakloomade luid. Koljud on tavaliselt puruks muljutud, sest kakud tapavad saagi, seda kuklast nokaga tugevalt surudes. Lisaks luudele leidub räppetompudest sulejäänuseid, hulga karvu ja putukate kitiinikesta tükikesi, eelkõige mardikate kattetiibu. Kakuliikide räppetompe on võimalik eristada kuju, sisu, suuruse ja leiukoha järgi (Bang, Dahlstrøm, 2007:164). 3. KAKULISED JA PESITSEMINE Kakuliste pulmaaeg on kevadtalvel. Sel ajal võib metsas kuulda kõhedust tekitavat huikamist, oigamist ja vilistamist. Täiskurn saab munetud aprilli teiseks pooleks. Oma kodukoopaid kakud ise algusest lõpuni ei ehita (Pappel, 2001). Selle asemel pesitsevad nad puuõõntes,
annaabi.ee 
