andis Williami vend Henry neile võimu säilitamiseks õiguse makse koguda ja seriff valida. · Keskaegne London oli peenikeste pool puit, pool tellisest majade ja kitsaste tänavate labürint. · Tulekahju oht oli konstantne ja linnavalitsus võttis vastu seadusi tuleohutuse tõstmiseks. Nt. ei tohtinud majal olla rookatus. Neid seadusi aga ignoreeriti. · Samuti oli konstantne oht katku haigestuda. · Londonis oli ei rohkem, ega vähem, kui 16 katkupuhangut 1348. aastast lõpetades 1665. aasta "Suure Katkuga". · Kaupmehed said linnavalitsusega hästi hakkama, kuid neil oli vaja kohti kus nõu pidada. · Igal kaupmeeste gildil olid oma majad ja saalid, kuid 1411 alustati Guildhall-i ehitust, kus kohtuksid kõikide gildide esindajad.
1582 sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga vaherahu ning 1583. aastal Rootsi kuningriigiga kolmeaastase vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale. Ka näiteks Prantsusmaal toimusid muutused, kui revolutsiooni tõttu muutus riik poolriikide mosaiigi kogumist üheks riigiks. Erinevused Lääne-Euroopa ja Eesti vahel olid haigustepuhangutes. Aastatel 543.-664. oli Lääne-Euroopas umbes 10 katkupuhangut, mille tulemusena vähenes ohtralt ka rahvaarv. Katku puhangud Eestis olid aga peale keskaja lõppu. Esimene katkupuhang Eestis oli 1571. aastal Tallinnas. Levisid ka muud haigused nagu silmahaigus, tuberkuloos ja pidalitõbi ning levinumad ravivõtted olid klistiir, aadrialaskmine või siis palvetamine ning metsa põgenemine. Statistikat haiguste mõjust Eesti ja Lääne-Euroopas küll ei teata, aga arvan, et kuna Eesti oli alalt väiksem
Esimesed teated biorelva kasutamise kohta Euroopas on pärit antiikajast. 184. aastal eKr lennutas Hannibal merelahingus Pärsia kuninga Eumenes II vastu viimase laevadele mürkmadudega täidetud potte. Et Hannibali vastased pidid võitlema kahe vaenlasega, kaotasid nad selle lahingu. Bioloogilised ründeained ei olnud tundmatud ka tatarlastele, kes 14. sa- jandil tänapäeva Ukraina linna Feodossija piirates lennutasid katapulti- dega üle linnamüüride katku surnud inimesi, et tekitada katkupuhangut linna kaitsjate hulgas. Samasugust taktikat rakendasid venelased Põhjasõ- jas 1710. aastal Tallinna piiramisel loobiti üle linnamüüri katku surnute laipu, lootes tekitada linnas katkupuhangut. Ameerika vallutamise ajal kasutasid esimesed kolonisaatorid efektiivselt biorelva indiaanlaste vastu. Nii jagas hispaanlasest konkistadoor Pizarro 16. sajandil indiaanlastele rõugetega nakatatud riideid. Samamoodi jaota- sid britid rõugetega nakatunud tekke 1763
ning Epideemiad) sobituvad vastavasse konteksti. Neis kõneldi epideemilistest ja endeemilistest haigustest, nende seotusest kliima jms-ga. Vastavad käsitlused tulevatel sajanditel keskendusid kaasaja mõistes eeskätt nakkushaiguste temaatikale. Arutleti võimalike nakkusallikate ning vastumeetmete (karantiin, isoleerimine) üle. Keskaegses Euroopas intensiivistus vastav diskussioon pärast 14. sajandi keskpaiga katkupuhangut. Tasapisi hakkasid arutlustesse ilmuma käsitlused haigusühikutest (vt ptk 11). Ka järgnevail sajandeil keskendus epidemioloogia eeskätt nakkushaigustele. Arenes aga metoodiline pool. Alates 17. ja 18. sajandist hakkas tekkima haigusstatistika, st sünni- ja surmameetrika aga ka andmete kogumine laste suremuse ning nakkusahigustesse suremuse kohta. Meditsiiniajaloo kontekstis räägitakse sel puhul inglasest nimega John Graunt (1620-
annaabi.ee 
