Kolmanda päeva õhtul oldi Pavia maade piiril. Kohtusid Rupert Schmerzburg von Schwalbenlöh ja Benvenuto. Nad räägivad tule ääres Corradinost ja üksteisest. Mõlemad on vanast ja kuulsast soost. Nad räägivad veel Corradinost ja siis armastusest. Rupert on oma kodumaal armunud vooruslikku abielunaisesse, kes mehe armastusest midagi ei tea. VIII Laev Legendi järgi olevat Konradin Pavias uusaasta ööl õnne valanud ja sellest tuli välja imelik kuju. Arvati, et see on laev, troon, katafalk vms. Konrad asus Paviast teele kolm päeva enne seda kui sai 16. Ta vägi oli Paviast 1000 meest juurde saanud ja 2000 saadi veel Boscos Alessandria lähedal. Teekonnal kohtas Konradin oma sugulast, keiser Fr. tütart, kes andis oma 2 poega K. teenistusse. Vados ootas 11 laeva, et Pisasse minna. Suurem osa K. väest pidi tagasi minema, sest 11st laevast oli vähe. Austria Fr. hakkas K. väejuhiks. K. läks merele. Benvenuto päästis K., kes oleks peaaegu üle parda
valvurite pitseriga. Ukse taga oli kiviprahiga täidetud kaldkäik ning selle lõpus teine kinnimüüritud uks. Teisel pool seda ust avanes täisnurkne Eestoana tuntud kamber, mille taga vasakul oli väiksem kõrvaltuba. Parempoolset kinnimüüritud ust valvasid kaks vaarao üleelusuurust mustast puust kuju. Selle ukse taga asus matusekamber, mida peaaegu täielikult täitis hiiglaslik neljast üksteise sees asetsevast puukirstust koosnev katafalk, kõige sees oli punasest kvartsiidist, mõranenud graniitkaanega sarkofaag. Kolmest sarkofaagist leitud saagast oli kõige sisemine massiivsest kullast, kaks välimist olid kullatud puust. Vaarao muumia lebas keset kogu seda hiilgust, kuulus kuldmask ees, kuid oli kehva palsameerimise tõttu üsna viletsas korras. Teispool maalitud matusekambrit viis lahtine ukseava varakambrisse, mida valvas suur lamava saakali Anubise puukuju
keegi oleks nõelaga torkinud. Ent seal polnud kedagi. Hommikul peeglisse vaadates nägi ta enda kaelal tardunud vere jälgi ( kolmas tilk verd ). XIII Hommikul kloppis Johannese uksele krahvinna kammerneitsi, kes kutsus teda naise juurde, lausudes väga segases saksa keeles : surnud krahvinna on haige. See tähendas, et ta oli haige ja suremas. Kuid teda ei lastud sisse. Johannes oli vaid vilksamisi krahvinna magamistuppa näinud, kus voodi asemel seisis hoopis katafalk ja sellel lamas krahvinna pikas valges rüüs nagu surnu. Johannes kahtlustas, et see oli imeliku Kaplani tegu, kes teda ka hommikul sisse ei lasknud. Niisiis jälitas üks õhtu Johannes Kaplanit. Too läks alla keldrisse ja äkki pööras paremale, olles nii ettevaatamatu, et jättis ukse lahti. Johannes võis näha pilte saatanast ja kõigest muust. Kõige rohkem ehmatas teda aga Kaplani vandumine, oli selge , et selles lossis tegeletakse musta maagiaga
takistuse tõttu on sunnitud peatuma. Kolm kaaslast silmitsesid teda küsivalt, 104 kõrvad kikkis -- Aramisel ei olnud enam võimalust taganeda. «Doktoril on õetütar,» jätkas Aramis. «Ah, või tal on õetütar!» katkestas teda Porthos. «Väga auväärne daam,» ütles Aramis. Kolm sõpra puhkesid naerma. «Kui te naerate või kahtlete,» jätkas Aramis, «ei saa te midagi teada.» «Usume nagu muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk,» vastas Athos. «Ma jätkan siis,» ütles Aramis. «Õetütar tuleb vahetevahel onu vaatama. Eile oli ta juhuslikult samal ajal seal kui minagi ja mul tuli teda tõlla juurde saata.» «Ah nii, või doktori õetütrel on tõld,» katkestas teda Porthos, kelle puuduseks oli see, et ta ei suutnud keelt hammaste taga hoida. «Hiilgav tutvus, mu sõber.» «Porthos,» sõnas Aramis, «olen teie tähelepanu juba rohkem kui ühel korral sellele
annaabi.ee 
