Mehelikkuse ja naiselikkuse stereotüübid- müüt või tegelikkus? Soolised stereotüüpid on meeste ja naiste lihtne üldistus missugune üks olema peaks. Ned on ebatäpsed omadused kummagi suhtes. Kuna iga indiviid pole nagu teised ei pea stereotüübid 100% mitte kunagi paika. Meie ühiskond on tekitanud ja vorminud praeguseid stereotüüpe juba aastatuhandeid. Kõigil selgelt eristatav arusaam mehest-naisest ning need mõjutavad meid sünnist saadik ning ühiskonna surve tõttu kogu meie elu. Teatud tegevusi ja iseloomujooni peetakse pigem naiselikeks ja mehelikeks, kuid tegelikkuses on kõik erinevad. Juba lasteiaias eristame tüdrukute- ja poiste värve. Roosa, lilla, kollane ja punane on pigem naiselik ja pelgatud poiste poolt. Kui sünnime, siis meie vanemad hakkavad kujundama meie keskkonda soost lähtuvalt. Poiste tubasi täidavad autod, legod ja superkangelased. Tüdrukutel aga roosa tapeet, nukud ja riidekapid täis seelikuid ja kleite. Kõik see pa...
Teda kritiseerivaid inimesi on mitmeid, kuid vähesed on Jaclynit nii- öelda rünnanud tema soo pärast. Nüüdisajal pole ka naisjuhid uus nähtus. Eesti president Kersti Kaljulaid on naine ning kuulub maailma saja kõige mõjukama naise hulka. Naiste ja meeste rollide piirid on aastatega hägusemaks muutunud. Piiride seadmist soorollidele nimetatakse mõnikord seksistlikuks käitumiseks ning seda tolereeritakse järjest vähem. Päris palju aga oleneb lapsevanematest ja nende kasvatusviisidest. Lapsevanemad on esimesed, kes kujundavad oma laste arusaamisi ja veendumusi maailma asjadest. Kui lapsevanem jätab mulje, et on asju, mida ühest soost isik võib teha ja mida mitte, võib see mõjutada lapse hilisemat elu. Täpsemalt tööelu ja ka suhteid teiste inimestega. Lisaks kodusele kasvatusele avaldab suurt mõju ühiskond. Teatud kultuurides on siiani naine mehest madalam ja mitte midagi muud kui sünnitusmasin ja majapidaja. Naine peab alluma oma
Tallinn 2016 Lapse sünd ja kasvatamine võib esmapilgul tunduda loomuliku ja iseenesest mõistetava asjana. Üsna levinud on arusaam, et lapsevanemaks olemist ei pea õppima, sest seda on läbi aegade kogu aeg tehtud. Reaalses elus tekib aga pea igas peres küsimusi ja probleeme lapse arengu, käitumise, kasvatusmeetodite ning pereelu korraldamise osas. Uue rolliga on tunduvalt lihtsam toime tulla, kui on olemas teadmised lapse arengust ning kasvatusviisidest. Oma vanematelt saadud teadmised ei pruugi alati olla need kõige tõhusamad, sest aegade jooksul on arusaamad lapsest, tema vajadustest ja kasvatamisest muutunud. Lapsevanemaks olemine ongi enamasti lapse hoidmine kõikvõimalike õnnetuste ja ebameeldivuste eest. Aga ometi tähendab vanemaks olemine ka riski. Ükski laps ei saa kunagi täiskasvanuks, kui ema- isa tema eest otsustusi teevad. Tänapäeva inimene, sealhulgas ka lapsevanem on järjest enam ühiskonna kiire arengu tõtu üle
seadusega keelatud.” Kui need väidetavad 47% eestlastest peavad füüsilist karistamist õigustatuks, siis tundub, et ühiskond on ikkagi sellises arengujärgus, kus on vaja seaduses öelda, mida ei või, ning tagada seaduse täitmine. Kuidas aga tagada reaalne olukord, kus ükski vanem oma lapsele kätt külge ei pane? Kas kõik märkavad (tahavad märgata) oma naabri laste kannatusi? Naabrivalve oleks abiks küll, lisaks vanemate informeerimisele uutest kasvatusviisidest. Laps peab aru saama, et kodus ja koolis kehtivad reeglid, mida täitmata jättes järgneb karistus. Kui laps seda ei mõista, siis saavutab ta võimu vanemate ning õpetajate üle – see on paljude vanemate jaoks argument füüsilise karistuse pooldamiseks. Ideaalis peab laps aru saama sõnast „Ei!” ning sellele järgnevast vanema poolt esitatud põhjendusest. Mida teha aga siis, kui laps ei kuuletu põhjalikele selgitustele? Laps ei pruugi varases arengufaasis mõista vanema selgitusi
lõpetas. Filmi alguses läks ta appi võhivõõrastele inimestele, sattus kaklusesse ning pidi öö veetma vangla seinte vahel. Teisel korral sattus ta vanglasse, kuna soovis hirmutada oma väikese õe kiusajaid, visates koolis tulekustuti läbi klaasukse. Õpetaja ning õpilased olid Tyleri käitumisest hirmutatud, isa Charles aga vaimustunud. Isa oligi see, kes poja vanglast kautsjoni vastu vabastas. Normaalsest käitumisest ning kasvatusviisidest kaldus kõrvale ka Neil Craig. Neil oli peale oma naise surma seadnud endale eesmärgiks kaitsta Allyt kogu hinge eest, aga sageli tegi ta seda ülemäära palju. Näiteks keelas Neil oma tütrel metrooga sõita ja võõrastega suhelda. Isal pidi alati täielik ülevaade olema sellest, kus ja kellega ning kui kaua Ally kusagil on. Neil ärritus, kui tütar ööseks koju ei tulnud ning läks nii kaugele, et luges tütre päevikut, saamaks teada, kellega tütar lävib
annaabi.ee 
