jne). 1.3.Pedagoogiliste distsipliinide mitmekesisus. Õpetajatööks vajalikke teadmisi ja oskusi ei paku mitte ainult pedagoogiline psühholoogia, vaid ka teised pedagoogilised ained, mis erinevad pedagoogilisest psühholoogiast nii lähenemisviisi kui ülesehituse poolest. Neist kõige sagedamini esinevateks on üldpedagoogika, didaktika ja kasvatusteooria. Pedagoogika ehk üldine kasvatusteadus koosnebki tavaliselt üldpedagoogikast, kasvatusteooriast ja didaktikast. Üldpedagoogika ehk pedagoogika üldised alused annavad enamasti ülevaate kasvatuse ajaloost, pedagoogika uurimismeetoditest, kasvatuse eesmärkidest ja hariduskorraldusest. Didaktika ehk õpetamisteadus vastab küsimustele mida ja kuidas õpetada, käsitleb õppesisu ja meetodite küsimusi. Kasvatusteooria käsitleb üldjuhul kasvatuse põhimõtteid, meetodeid ja vorme. 1.4.Uurimistmeetodid pedagoogikas ja pedagoogilises psühholoogias.
St Pre esindab uusi inimesi, nad on vastuolus feodaaliga. Romaan lõpeb traagiliselt, Julie tunnistab,et ta pole kunagi loobunud Pre armastamisest. ,,Pihtimus". Tema enda autobiograafiline teos. Samas ka kunstilises töötluses. Leidis,et kõik on halvasti. Olulised vabadus ja sõltumatus. Ikka alati opositsioonilisus. Lähedus talupojakultuuri, kandub eriti edasi Saksamaale. Loodusliku inimese tees. Mida alamrahvas, seda rohkem lähedale looduslikule olekule. Räägib kasvatusteooriast inimestel on omadusi, mis tulenevad loodusest, aga ka neid, mis tulevad keskkonnast. On olemad dominant ja tulevad juurde täiendavad omadused. R näeb inimest keeruliselt. Arvestab oma vaadetes ka irratsionaalse teguriga inimese elus. Inimkarakteri tuum on välismaailmast võrdeliselt sõltuamatu. Välismaailm kujundab dünaamilisi omadusi. Ütleb välja, et tema taotluseks on kirjutada hinge lugu. Romantism hakkas väga palju subjektiivset inimest kujutama.
põhjendatud otsuseid. Peale kiire otsustamise ja valmis lahenduste rakendamise nõuab õpetajatöö ka tegevuse tulemuste ettenägemist. Õppe-kasvatustöö mõistmisele aitavad kaasa teadmised inimkäitumise seaduspärasustest. Pedagoogilise psühholoogia uurimisobjektideks on õpilane, õppimine ja õppimise tingimused. Pedagoogika ehk üldine kasvatusteooria koosneb tavaliselt üldpedagoogikast, kasvatusteooriast ja didaktikast. Üldpedagoogika ehk pedagoogika üldised alused annavad enamasti ülevaate kasvatuse ajaloost, ped.uurimismeetoditest, kasvatuse eesmärkidest ja hariduskorraldusest. Didaktika ehk õpetamisteadus vastab küsimusele mida ja kuidas õpetada, käsitleb õppesisu ja –meetodite küsimusi. Kasvatusteooria käsitleb üldjuhul kasvatuse põhimõtteid, meetodeid ja vorme. Pedagoogiline psühholoogia on kui kasvatusteaduse psühhologiseeritud käsitlus. 2
tulemuseks vaakum, mille täidavad pop- ja uimastikultuuri halvimad jooned. Loovuse ja aktiivsuse esiletõstmine ei tohiks olla opositsioonis õpetaja autoriteedi ja eeskujuga. Õpetaja on autoriteet ja haritud asjatundja ning tema kohustus on oskusi ja tarkusi lastele edasi anda, veendudes, et neile õpetatakse häid käitumis- ja mõtlemisviise. Mustadele kirjutistele lisandus ka tuntud kasvatusfilosoofide R. S. Petersi, R. F. Deardeni ja P. H. Hirsti kasvatusteooriast lähtuv kriitika. Lapse enesetunnetuslik areng R. S. Peters (1969) tõi esile selle, et laps ei ela ühiskonnast isoleerituna, vaid peab arvestama ühiselu normide ning reeglitega (sallivus, teiste austamine, teistega arvestamine, abistamine jms). Lapse moraalne areng ei ole võimalik, kui liigses individualiseerimise vaimus ei pöörata ühiskonna kooselunormidele mingisugust tähelepanu. Õpetaja roll
annaabi.ee 
