millega elus tuleb kokku puutuda, ka suhete loomine iseendaga. Kasvatuse sügavaim mõte on see, et mõista seda, mis ümberringi on ja kes ise ollakse. Inimese paratamatus on olla teel, õppida, areneda, muutuda. Inimesel on lastud liiga vähe ära tunda seda, mis võiks olla väärtuslik ning liiga palju on teda muudetud ja normeeritud kellegi poolt. Inimest on püütud vägisi vabaks teha, mida kasvatusteoorias nimetatakse pedagoogiliseks paradoksiks. Täna mõjuks kasvatus, kus inimene saaks midagi kogeda, õppida, selle üle arutleda, mõistust pingutada ja teise inimolendi südameheadust tajuda. Kasvatusteadusele on pedagoogika hädavajalik ja vastupidi. Kasvatusteadust huvitab inimene ja tema areng ja olemise mõte üldse. Inimese inimlik olemus ja küsimus elamisväärsest elust seovad kasvatusteaduse filosoofiaga. Kasvatus on pidevas dialoogis oma aja vaimuga ning
osana. Kuigi kasvatus toimub sotsiaalses keskkonnas, ei ole inimene sellele vaatamata kunagi vaid oma keskkonna mehaaniline produkt. Sageli on juhitud tähelepanu sellele, et sotsialiseerumise puhul on kõne all vastastikune mõjutamine, kus sugupõlved aktiivselt üksteist mõjutavad laps ,,kujundab vanemaid" täpselt samal määral kui vanemad last. Kasvatus kui protsess Protsess on sündmus või sündmuste seeria. Oma "Kasvatusteoorias" ja paljudes teisteski kirjutistes iseloomustab J. A. Hollo (1885-1967) kasvatust teatud protsessina: "Sõna kasvatama tuleneb sõnast kasvama ja tähendab järelikult sama mis kasvamise saatmine." (Hollo 1985, 197.) Siin on kasvatus seega kasvamise saatmine ning kasvataja ülesanne on vaid kasvada aitamine. Kasvatus, õpetus ja koolitus Kool ja koolitus Tänapäeval on sõnal ,,kool" palju tähendusi. Kõigi levinuma tähendusega viidatakse sellisele
saavutuste nägemises. Kui me armastame õpilast, kiidame teda sagedamini, anname eksimused kergemini andeks ja julgustame raskuste puhul. Kui me ei armasta õpilast, näeme kõigepealt tema käitumise ning õppimise varjukülgi, eksimuste eest karistame teda tugevasti, jätame õpilase saavutused tähele panemata, ei julgusta ega innusta teda. Selline suhtumine on aga õpilase arengu surmavaenlane. Kasvatusteoorias peetakse oluliseks positiivse mõjustamise printsiipi. See printsiip nõuab, et me leiaksime õpilastes positiivseid omadusi, arendaksime neid edasi ja püüaksime nende põhjal kasvatada õpilastes teisi positiivseid omadusi. Positiivse mõjustamise printsiibi realiseerimiseks peame õpilast sageli kiitma, usaldama tema kavatsusi ja võimeid, hindama tema väärtusi. Me teeme seda pingutusteta, kui me õpilast armastame. Nii tõstame õpilase eneseaustust ja nõudlikkust enese suhtes
Harva (1963, 37) lahendab selle küsimuse nii, et omistab tegelikule kasvatajale kasvatustahte ning tõdeb, et kasvatuslik mõjutus on alati suunatud kasvatajalt kasvandikule. Kasvataja kavatsused ja plaanid Kasvatustahte väljendamiseks võime pidada kavatsust. Igal kasvatajal on mingi rohkem või vähem teadvustatud plaan, mida ta kavatseb teostada. Kasvatus kui protsess või kui tulemus Kasvatus kui protsess Protsess on sündmus või sündmuste seeria. Oma "Kasvatusteoorias" ja paljudes teisteski kirjutistes iseloomustab J. A. Hollo (1885-1967) kasvatust teatud protsessina: "Sõna kasvatama tuleneb sõnast kasvama ja tähendab järelikult sama mis kasvamise saatmine." (Hollo 1985, 197.) Siin on kasvatus seega kasvamise saatmine ning kasvataja ülesanne on vaid kasvada aitamine. Kasvatus kui tulemus, lõppseisund Kasvatust iseloomustades peetakse sageli keskseks ka kasvatuse kavandatud lõpptulemust. Sel
annaabi.ee 
