punnitakse, olgugi et nende mõju ei osata hinnata?" Ja vastas ise: ,,Need inimrühmad, kes traditsioonidest kinni peavad, jäävad lihtsalt ellu ja nende arvukus suureneb." Pisikesi mööndusi tehes, võib ka eestlasi pidada oma uskumustest ja tavadest kõvasti kinni hoidmaks rahvaks. Kuigi meie arvukus just ei suurene, ei ole murdnud Maarjamaa rahvast ei sirp ja vasar ega Ruhnu karugi mitte. Teatud vasturääkivus tekib siin kasvatusteadlase Peeter Põllu 1933. aastast pärit väitega, nagu oleks eestlaste häda traditsioonide puudus, see tähendab kommete, harjunud viiside puudumine, mis annaksid stabiilsuse. Irratsionaalsena tunduv ütlus ei seleta mitte kuidagi ehteestlaslikku tava pidada laulupidusid või heisata veebruarikuu kahekümne neljandal päeval Sinimustvalge. Täielikult immanentsena näivad traditsioonid omandavad Põllu seisukohast lähtudes hoopis tühise mõõtme. Eesti pole muidugi mõni vana haritud maa,
Isiklikult olengi jõudnud järeldusele, et meie ühiskond toodab haisid, kes saaksid hakkama ärimaastikul, kuid samal ajal jääb vajaka oskusest tulla toime tagasilöökidega, sotsiaalsetest oskustest ning empaatiavõimest. Ehk kuigi meie tänases eesti ühiskonnas pole ühte kindlat kirja pandud ideed kuidas kasvatada oma last ning ka ei ole peale surutud ühtegi ideoloogiat, siis nõustuksin siinkohal siiski kasvatusteadlase Tiiu Kuurmega, kes on öelnud, et eestlaste seas kuulub kasvatus vaikiva teadmise valda ehk «iga vanem teab ise, kuidas oma lapsi kasvatab». Kokkuvõtvalt võiksin öelda, et eelnevate ajastute kasvatusprintsiipe on hea vaadelda, sest selle tulemust me näeme praegu, kuid unarusse jäetakse hetkene olukord, tegutsetakse vaid enese äranäemise järgi ning kellegi teise kuuldavõtmine oleks justkui tabu.
(Mikser, 2001: 53). Nõukogude Liiduga ühendatud Eestis seati hariduse ja kasvatuse aluseks kommunistlikud ja kollektivistlikud ideed, kus esines ka sotsiaalpedagoogilisi ideid – peeti oluliseks kasvatustööd, kaasamist, laste harimist, vaba aja sisukat täitmist – sotsiaalpedagoogika distsipliin kui niisugune aga puudus. (Selg, 2012: 101) Lisaks võis nõukogudeaegses Eestis leida Vene kasvatusteadlase Anton Makarenko poolt kirjutatud sotsiaalse kasvatuse ja sotsiaalse pedagoogika temaatilist kirjandust, kus kasvatustöös rõhutati nii kollektiivsuse tähtsust kui individuaalset arengut. Makarenko leidis, et just kollektiivis töötamine annab kasvatustöös positiivse tulemuse, arendab noorte igapäevaeluks vajalikke oskusi. (Makarenko, 1957)
infot, mida ka enda elus kasutada saan ja samuti teiste õpetamisel. Hea on lugeda mõtlemapanevaid ja tarku ridu ja tore on läbi selle leida ka enda vigu, sest nii saab ka ise muutuda paremaks inimeseks või paremaks õpetajaks. Ennu elu oli küll raske, aga see, mis temast maha jäi oli kristallilise väärtusega kasvatusteaduslikule mõtteloole. Tema püsiv siht ja inimesed, kes on temasse uskunud ja tema õpetusi edasi kandnud on teinud temast olulise kasvatusteadlase. Tema sõnumid kasvatusteadustest ulatuvad tänapäevani ja ilmselt ka veel paljude edasiste põlvkondadeni. Ta oli mees, kes on läinud kindla sihiga läbi elu ja jõudnud sinna, kuhu ta jõuda soovis. 12 ALLIKAD Allese Ernest. 1999. Enn Koemets, Mälestusi. [04, detsember 2015]. Koemets Enn. 1972. Kuidas Õppida. [04, detsember 2015]. Valga Keskraamatukogu. 2005. Valga kodulooline andmebaas. [07, detsember 2015]. http://www.valgark
annaabi.ee 
