tähelepanu. 46% õpetajaid tunnistab, et neil pole teadmisi ega oskusi vasakukäelisi õpetada. Kuna vasakukäelisust on kogu maailmas ja ka Eestis suhteliselt vähe uuritud, on vaja teadvustada vasakukäeliste olemasolu, täiendada õpetajate teadmisi selles valdkonnas, et ennetada vasakukäeliste laste õpiraskusi ning tagada nende toimetulek igapäevaelus ja koolitöös. Vasakukäelisus ei takista igapäevaelus ja koolitöös hästi toime tulemist, kuid metoodiliselt õige õpetuse ja kasvatuseta võivad vasakukäelisel lapsel tekkida õpiraskused. Samal seisukohal on mitmed vasakukäeliste laste uurijad (Sovak 1968; Sattler 1998; Paul 2002). Eesti õpetajate tähelepanekutest lähtudes on vasakukäeliste õpilaste arv võrreldes 2030 aasta taguse ajaga tunduvalt suurenenud (Kula 2004, 44). Loomulikult ei ole see trend, vaid pigem indiviidi vabadus, mis annab võimaluse tegutseda vastavalt oma eelistusele, isikupärale ja kaasasündinud eripärale
Sellisel koostööl on õpilastele kasvatuslikud mõjud, kus nad õpivad üksteisega arvestama ja tajuma vastutustunnet oma rühma ja kogu klassi ees. Rühmatöö on üks õppetegevuse vormidest, millel on oma teaduslik külg, kuid samas töö läbiviimine võib olla vägagi kunstipärane. Õppetöö peaks toimuma õpetaja juhtimise ja õpilase tegevuse ühtsuses. Eesmärgipäraseks muudab arengu kasvatus, kasvatjapoolne juhtimine. (Liimets, 1998) Tahes tahtmata ei ole õppimist ilma kasvatuseta ja kasvatust ilma õppimiseta. Seetõttu ei saa me rääkida õpetajast kui ainult teadmiste andjast, vaid ta on ka kasvataja. Laps veedab suurema osa oma päevast kooli seinte vahel ning õpetaja, eriti esimene õpetaja on õpilasele teatud mõttes ideoloog, kelle ütluseid ja arvamusi võetakse ,,puhta kullana". Sel ajal on laps väga vastuvõtlik, kuna tema vaimne külg on alles oma varases kujunemisjärgus. Üks õpetaja kasvatuse mooduseid on
Kvantitatiivse laienemise kõrval toimib tegelikult hariduse tähenduslik ahenemine. Haridus on taandumas infoks ja tehnoloogiateks. Taas on varjumas vaateväljalt kasvatus, koolist on lahkumas pedagoogika ja ühiskond naerab ta üle, sest kasvatuse ja tema poolt seatud piirangutega hirmutati ju kord vabadust ihkavat inimest. On unustatud, kuidas läbi sajandite oli kasvatus hariduse lahutamatu saatja ja et just tema haridusele tingimusi lõi. Kasvatuseta võib haridus ilma jääda oma inimlikust mõõtmest ja ma ei tea, kas meil õnnestub praegu kasvatust kaitsta. Haritus Selge on see, et haridus ei tee haritust. See on inimeses endas kinni millise harituse tasemega ta on. Mitte millise hariduse tasemega ta on. Lugemine, maailma nägemine ja jälgimine, mõtlemine, kuulmine ja palju muud sellist aitavad kõigele sellele kaasa. Aga kus kohast algab haritus ja millega seda mõõta
sellel põhjusel, et mida aktiivsem on noor seda tervem ta on ja seeläbi ka palju õpihimulisem ning vastutustundlikum. Kehalise kasvatuse ideoloogilise eesmärgi õpilasteni viimiseks ei ole tegelikkuses vaja teha ülimaid jõupingutusi, piisab vaid hoolimisest ja asjasse pühendumisest. Ning just seda, võib väita, enamasti praegused koolijuhid, õpetajad ja kõik teised asjaosalised endast selle probleemi lahendamisse panevadgi. Ilma kehalise kasvatuseta õppekavas jääksid õpilased ilma väga suurest osast eluks vajalikest teadmistest ning kasvamise käigus omandatud lihvidest. Ilma vajaliku füüsilisekoormuseta ei ole ka edukas õppetöö garanteeritud õpilase ja õppetöö põhjustatud pingete vahele astub stress. Ja nagu on juba korduvalt mainitud on parim stressi maandaja üks hea tunnike või paar aktiivset liikumist kehalise kasvatuse näol. Kasutatud kirjandus: Atko Viru artikkel (august 29, 1996)
autoriga; õppija peaks olema nii õpilane kui õpetaja, nii tegija kui kriitik, nii kuulaja kui rääkija. C. Bereiter (1973) läheb veelgi kaugemale: Minu meelest ei pea küsima, kuidas ühiskond saab kõige paremini lapsi kasvatada, vaid kaaluma, kas ühiskond ülepea peab neid kasvatama. Ta eraldab mõisted "kasvatus" (education) ja "õpetus- harjutamine" (training) ning tuleb järeldusele, et koolil pole õigust kasvatada, vormida kogu isiksust. Ta kutsubki üles looma koole ilma kasvatuseta, kus õpetaja oleks pigem loomuse aitaja kui ühiskonna agent. Vabakooli liikumisega ühinenud koolid olid vabad riigi, kiriku ning ükskõik missuguse autoriteedi kehtestatud seadustest - nad toetusid arusaamale lapse maksimaalsest isikuvabadusest. Loobuti igasugustest koolireeglitest, õpetajad olid lastega võrdses asendis, suhtlus oli mitteametlik, koolis ei olnud tasu ega karistust. Vabad koolid tekkisid tavaliselt
annaabi.ee 
