(Day, 2007) 4 2. Hephaistose kultus 2.1 Kirjandus Hephaistost on mainitud paljudes teostes nii Kreeka kui Rooma mütoloogias ja temast on kirjutatud mitmeid hümne ja luuletusi. Näiteks kirjeldas Milton Hephaistose Olümposelt allatõukamist Zeusi poolt järgmiste värsiridadega: „Mulciberi... ...paiskas vihane Jupiter alla kristalsetelt müüridelt; too kukkus koidust lõunani, kastese õhtuni, unne heitva suvepäikse seltsis kukkus nagu langev täht ta Egeuse mere Lemnose saarele.“ (Hamilton, 1975) 2.2 Kunst Hephaistost on kujutatud läbi aegade paljudel kunstiteostel. Üks tuntumaid vaasimaale temast „Hephaistose naasmine Olümposele“ (Vt Joonis 1) asub hetkel Toledo kunstimuuseumis, USA-s. Ta on kujutatud naasmas Olümposele eesli seljas, käes haamer ja sepatangid. Istumas
Väga ilusate surematute hulgas on Hephaistos ainuke inetu. Pealegi oli ta veel lombakas. "Iliases" ütleb Hephaistos ise, et tema häbitu ema heitis ta taevast alla, kui märkas, et poeg oli lonkur; teisal kuulutab Hephaistos, et seda tegi Zeus, kes vihastas lonkuri peale, kui too püüdis Hera eest seista. See teine lugu on paremini tuntud tänu Miltoni kuulsatele värsidele: "Mulcibri... ...paiskas vihane Jupiter alla kristalsetelt müüridelt; too kukkus koidust lõunani, kastese õhtuni, unne heitva suvepäikse seltsis kukkus nagu langev täht ta Egeuse mere Lemnose saarele." Homerose müütides pole Hephaistosel enam karta Olümposelt minemaajamist; Hephaistos on seal kõrge au sees kui surematute töömees, nende relvameister ja sepp, kes valmistab taevalistele elamisasemeid, mööblit ja relvi. Töökojas on tema kõrval naisümmardajad, kes on meistri enda kätega kullast sepistatud, kes liiguvad ja oma loojat töö juures abistavad
Või hirmsat Hitleri Saksamaad, kus inimesed tegid jubedusi, jälestavaid tegusid, mida ükski (normaalne) inimene tegelikult ei teeks. Kuid siiski nõnda juhtus ja ühiskond pöörati tagurpidi: juute tapeti, maa hävitati, sõda jne. Varielu Patiche ´a la Chamisso Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari. Tema tumedad sõõrmed kobavad ust. Ta puhtaks küürib rohu kastene hari, kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must. Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus ja piidleb mu varju päikese põletav pilk. Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus, või vaevleb kui lootsikus siputav silk. Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris, mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut. Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris, asub mu vari kartmatult ootama kuud. Üle sinise plangu tõuseb punane kuu, aias hämaralt naerab kõrvitsakari. ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
lombakas. "Iliases" ütleb Hephaistos ise, et tema häbitu ema heitis ta taevast alla, kui märkas, et poeg oli lonkur; teisal kuulutab Hephaistos, et seda tegi Zeus, kes vihastas lonkuri peale, kui too püüdis Hera eest seista. See teine lugu on paremini tuntud tänu Miltoni kuulsatele värsiridadele: "Mulciberi... ...paiskas vihane Jupiter alla kristalsetelt müüridelt; too kukkus koidust lõunani, kastese õhtuni, unne heitva suvepäikse seltsis kukkus nagu langev täht ta Egeuse mere Lemnose saarele."(Hamilton 1975:29) Hephaistos oli jumalik sepp ja jumalate arhitekt, kelle muljetavaldavad oskused hõlbustasid jumalate elu. Ta ehitas Olümpose jumalustele vasest paleed, kujundas lauad ja toolid, mis liikusid vajadusel Zeusi suurde saali või sealt välja, tootis surmatoovaid
Lehtedel ja rohul pärlendasid kastetilgad. Tuleaset kattis valge tuha-kiht ja peen sinine suitsuriba tõusis otse õhku. Joe ja Huck magasfd veel. Nüüd hüüdis eemal metsas üks lind; teine vastas; siis hakkas rähn toksima. Vähehaaval helenes jahe hommikuhallus ja niisama vähehaaval rohkene- 92 sid hääled ning ärkas elu. Loodus raputas une maha, pustas tööd ja avas mõtisklevale poisile oma imed. Roheline ussike ronis üle kastese lehe, tõstis aeg-ajalt kaks kolmandikku oma kehast õhku ning «nuusutas ümberringi» ja jätkas siis teekonda, sest ta «mõõtis», nagu Tom ütles. Kui ussike omal tahtel tema poole ronis, istus ta liikumatult nagu kivi, ja tema lootused tõusid ja vajusid selle järgi, kas ussike temale lähenes või mujale näis tahtvat pöörduda. Ja kui viimane lõpuks, kõverdunud keha õhus, ühe piinarikka hetke aru pidas ja siis otsust avalt