Oma, eestimaise ilustamine ja ülistamine. Ei puudu koomika. Jutt üleni kuidagi muhe, aga lõpp läbinähtav. Algab juba koomiliselt pardijaht. Eelneb ilus, luuleline loodusekirjeldus. Eestlane töökas ja korralik; sakslane tüdrukutepetja, joodik, rumal, ärplev, alp jms. Kadakasakslane (madam Muru) saab armutu iseloomustuse. Iseloomustajaks on "kord" tolmukord; tõusik, välise kassikulla tagaajaja. 11 · Hennu veli 1904 jt - 19. sajandi teise poole (1868) koolielu kirjeldus. Eelmine lugu Henn Kaasiku silmade läbi nähtuna. Jaan mitte kõige paremas valguses. Uuesti tuleb mängu "ümbersündinud" Matilde Dorn- Torn, naisrahvavalgustaja ja madam Muru laste koolipreili. Üdini positiivne, naivistlik ümbersünni- kirjeldus. "Postimees" ja järjejutt "Veli
Venestamisaeg. Saksikuse, kadakasaksluse naeruvääristamine. Oma, eestimaise ilustamine ja ülistamine. Ei puudu koomika. Jutt üleni kuidagi muhe, aga lõpp läbinähtav. Algab juba koomiliselt pardijaht. Eelneb ilus, luuleline loodusekirjeldus. Eestlane töökas ja korralik; sakslane tüdrukutepetja, joodik, rumal, ärplev, alp jms. Kadakasakslane (madam Muru) saab armutu iseloomustuse. Iseloomustajaks on "kord" tolmukord; tõusik, välise kassikulla tagaajaja. 10 · Hennu veli 1904 jt - Henn Kaasik minajutustaja 19. sajandi teise poole (1868) koolielu kirjeldus. Eelmine lugu Henn Kaasiku silmade läbi nähtuna. Jaan mitte kõige paremas valguses. Uuesti tuleb mängu "ümbersündinud" Matilde Dorn-Torn, naisrahvavalgustaja ja madam Muru laste koolipreili. Üdini positiivne, naivistlik ümbersünni- kirjeldus. "Postimees" ja järjejutt "Veli Henn", mis vennad tülli ajab
asjad. Kui palju jõudu, kannatust ja armastust kulutati toona templite või kirikute ehitamiseks, mitte aga igasuguste mugavusmasinate loomiseks. Meie aja inimestele on autod ja lennukid hinnalisemad kui mõni viiul, elektroonilise aju käsitlemise oskus tähtsam mis tahes sümfoonia mõistmisest. Liiga kallist hinda maksame selle eest, mida me mugavuseks ja eluks hädavajalikuks peame. Mõtlematult vahetame elamise intensiivsuse mugavuste kassikulla vastu. Seda, mille me kord juba kaotanud oleme, ei saa me aga iialgi tagasi. Viimasel kahel sajandil on üha kiirenevas tempos toimunud muusika tähenduse täielik muutumine. Sellega seotult on muutunud meie arusaamad muusika ja üldse kogu kunsti kaasaegsusest: senikaua, kui muusika oli inimese elu oluliseks koostisosaks, saigi ta pärineda vaid olevikust. Ta oli elav keel kõige sõnades väljendamatu tarbeks ning sellepärast mõistsidki teda kõige paremini just selle aja kuulajad
üksik tool tunnistas, et ainult ühel inimesel oli ses toas õigus istuda. Tooli kõrval akna juures seisis laud, mida kattis lindudega väljaõmmeldud linik. Laual oli kirjutuslaua garnituur täis tindilaike, mõned pärgamendipoognad, suled ja suur peenelt väljatöötatud hõbekarikas. Vähe eemal seisis kantav ahi ja tumepunasest sametist palvepult, mida elustasid kuld-tupsud. Ja lõpuks võis toa teises otsas näha lihtsat voodit kollasest ja roosakaspunasest damastist kattega ilma kassikulla ja tressideta, ainult vähenõudlike narmastega. See oli see kuulus voodi, milles Louis XI oma une- ja unetuseöid mööda saatis ja mida veel paarisaja aasta eest näha võis ühe riiginõuniku juures, kus teda imetles vana proua Pilou, kes Arricidia ehk Kehastatud Moraali nime all kuulsaks sai romaanis «Küros» *. Niisugune oli see kamber, mida nimetati «redupai-gaks, kus Prantsusmaa kuningas Louis oma palveraamatut loeb». Hetkel, kui meie oma lugeja sinna viisime, oli tuba päris pime
annaabi.ee 
