pealinna, siin ta ka samal aastal suri. Aleksander Suure loodud impeerium hakkas lagunema kohe pärast tema surma. Kreekas ja Kesk-Aasias puhkesid ülestõusud. Samal ajal algasid ka kodusõjad Aleksandri väepealikute - diadohhide ja seejärel nende järglaste - epigoonide- vahel. Kasutades ära Kreeka linnades käivat võitlust oligarhide ja demokraatia vahel kuulutasid diadohhid end kord ühtede, kord teiste pooldajaiks. Kodusõdades Makedoonias ja Kreekas tõusis Kassandros, kelle mõju alla sattus ka Ateena, kus kehtestati mõõdukas oligarhia. Ida allutanud Antigonose vastu moodustavad koalitsiooni Lysimachos, Seleukos, Ptolemaios ja Kassandros. Koos hellenistlike suurriikide tekkega kaotavad polised üha enam oma iseseisvust. Nad minetavad oma tähtsuse iseseisvate maj. ja pol. üksustena. 307. a. "vabastas" Antigonose poeg Demetrios Ateena Kassandrose vägedest ja kehtestas seal demokraatia.
Arrhidaios kui ka Roxane koos noore Aleksandriga. Ptolemaios ja Lysimachos säilitasid endale kuuluva (Egiptuse ja Traakia), Antigonos Monophthalmose valduseid Aasias aga laiendati. Perdikkasest vakantseks jäänud Babüloonia anti valitseda Seleukosele. Kuid seegi leping ei kehtinud kaua. Antipatrose surma järel (319. a.) puhkes sõda Makedoonia ja Kreeka pärast, kus lõpuks tuli võimule Antipatrose poeg Kassandros. Nende võitluste ajal lasi Aleksander Suure ema Olympias tappa Arrhidaiose (317. a.) ja tapeti ka ise Kassandrose korraldusel (315. a.). Aasias kasvasid järjest Antigonose võim ja pretensioonid. Muu hulgas vallutas ta Seleukoselt Babüloonia, sundides viimast otsima kaitset Egiptusest Ptolemaiose juurest. Kuid Antigonose poeg Demerios sai 312. a. Gaza lahingus Palestiinas Ptolemaiose vägedelt lüüa ja veel samal aastal vallutas Seleukos Babyloni tagasi. Hiljem lugesid
suri. Aleksander Suure loodud impeerium hakkas lagunema kohe pärast tema surma. Kreekas ja Kesk-Aasias puhkesid ülestõusud. Samal ajal algasid ka kodusõjad Aleksandri väepealikute - diadohhide ja seejärel nende järglaste - epigoonide- vahel. Kasutades ära Kreeka linnades käivat võitlust oligarhide ja demokraatia vahel kuulutasid diadohhid end kord ühtede, kord teiste pooldajaiks. Kodusõdades Makedoonias ja Kreekas tõusis Kassandros, kelle mõju alla sattus ka Ateena, kus kehtestati mõõdukas oligarhia. Ida allutanud Antigonose vastu moodustavad koalitsiooni Lysimachos, Seleukos, Ptolemaios ja Kassandros. Koos hellenistlike suurriikide tekkega kaotavad polised üha enam oma iseseisvust. Nad minetavad oma tähtsuse iseseisvate maj. ja pol. üksustena. 307. a. "vabastas" Antigonose poeg Demetrios Ateena Kassandrose vägedest ja kehtestas seal demokraatia. Pärast Antigonose
Egiptuse asevalitseja Ptolemaios röövis Makedoonia poole teele saadetud Aleksandri surnukeha ja mattis ta Egiptuses. Järgnes sõda Ptolemaiose ja Perdikkase vahel. Viimane üritas Egiptust vallutada, kuid tapeti 321 aastal oma väepealike poolt ja tema sõjavägi läks üle Ptolemaiose poole. Järgnevalt tõusid tähtsamate võimumeestena esile: Ptolemaios Egiptuse valitseja. Seleukos, kes vallutas 312 aastal Antigonoselt Mesopotamia ja sai selle valitsejaks. Kassandros Makedoonia ja Kreeka valitseja. Lysimachos Traakia valitseja. Antigonos ja tema poeg Demetrios Poliorketes (Linnapiiraja sai selle hüüdnime 307 Küprose vallutamise järel), kellele allusid mõnda aega suur osa Anatooliast, Süüria ja Mesopotaamia (mille kaotas Seleukosele). 311 tapeti väepealike kokkuleppel Aleksandi poeg. Aleksandri poolvend oli tapetud juba varem. Aleksandri suguvõsa oli seega välja surnud.
annaabi.ee 
