Pärast J. Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Novembris formeeriti pataljon ümber samanimeliseks polguks. Pärast Vabadussõja lõppu paigutati Kuperjanovi pataljon Tartusse. Kommunistide võimuletulekul tabas pataljoni teiste Vabadussõjas eriliselt väljapaistnud väeosade saatus: pataljon saadeti laiali, väeosa varad viidi Venemaale. Pataljoni tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940. a, mil koliti kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale. Pärast pataljoni laialisaatmist majutati Võrus paiknevatesse Taara kasarmutesse Nõukogude sõjaväeosa. Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 9. märtsil 1992. a asukohaga Võrus. Pataljoni ülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert, kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülemaks. 1992
Pärast J. Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Hiljem formeeriti pataljon ümber samanimeliseks polguks. Nad suutsid Vabadussõjas edukalt tagasi lüüa Läti territooriumilt Rauna jõelt sakslased ja kavatsesid marssida Riiasse, kuhu neid siiski sisse ei lastud. Pärast Vabadussõja lõppu paigutati Kuperjanovi pataljon Tartusse. Pataljoni tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940. a., mil koliti kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale. Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 9. märtsil 1992. a. asukohaga Võrus, Meegomäel. Pataljoni ülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert (sel ajal kapteni auastmes), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülemaks. Alates 2009.a. 1. jaanuarist kannab pataljon nime "Kuperjanovi jalaväepataljon". Alates 16.11
detsember 1918. a., mil leitnant Julius Kuperjanov tookordselt 2. diviisi ülemalt kolonel Limbergilt saab loa erilise partisanide salga moodustamiseks. Vabatahtlike rohkearvulise juurdevooluga muutus see salk peatselt iseseisvaks pataljoniks kõikide juurdekuuluvate komandodega ning nimetati hiljem, peale langenud juhi surma tema mälestuseks "Ülemleitnant Kuperjanovi partisanide pataljoniks". Pataljoni tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940. a., mil koliti kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale. Pärast pataljoni laialisaatmist majutati Võrus paiknevatesse Taara kasarmutesse Nõukogude sõjaväeosa. Taasasutamine: Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 9. märtsil 1992. a. asukohaga Võrus, Meegomäel. Pataljoni ülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert (sel ajal
Kahest diviisist koosneva 22. Eesti Territoriaal-Laskurkorpuse formeerimine lõpetati peamiselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Laskurpolgud moodustati jalaväerügementide ja üksikute jalaväepataljonide ühendamise teel, senisest side- ja pioneeripataljonist ning õhu- ja tankitõrjedivisjonist said korpuse ning diviiside eriüksused. Korpuse lennueskadrilli kaader ja tehnika võeti Eesti lennuväelt. Suur osa pärast 17. juunit oma kasarmutest väljaaetud väeosadest oli vahepeal asunud ajutistes majutuskohtadest (koolimajades, ladudes ja mujal), nüüd järgnes uus kolimine. Korpuse ja 180. Eesti Laskurdiviisi staap ning korpuseväeosad jäid Tallinna. 180. diviisi laskurpolgud paigutati laiali Põhja-Eestisse (Tallinna, Türile, Tapale ja mujale) ning 182. Eesti Laskurdiviisi osad Lõuna-Eestisse (Tartusse, Elvasse, Võrru, Petserisse). 23. veebruaril 1941 Punaarmee 23. aastapäeval andsid Eesti Korpuse sõjaväelased uue vande
annaabi.ee 
