Kas eesti vajab haridusreformi? (0)

Kas Eesti vajab haridusreformi?
Haridusreform tähendab Eesti koolisüsteemi muutmist . Järjekordne muudatuse murranguaasta on 2012, kus hakkab kehtima uus kooliseadustik ja ainult nõuetele vastavad põhikoolid ja gümnaasiumid saavad koolitusloa. Põhikoolid ja gümnaasiumid lahutatakse erinevatesse majadesse. Põhikoolis peab klassis olema vähemalt 24 ja gümnaasiumis 36 õpilast, lisaks peab kooli õpilaste arv olema piisav. Samuti peab gümnaasium omama reaal – või humanitaarsuunda. Kas Eestis on niisugust reformi üleüldse vaja ning missugust kasu ja kahju see meile kaasa toob?
Eesti Vabariigi suureks probleemiks on eliitkoolide rohkus . Lapsi, kes õpivad nn. tavakoolis nimetatakse juba mingiks alamkihiks ja rumalaks halliks massiks. Lapsi lahterdatakse selle järgi millisesse kooli nad kuuluvad. Vastavalt gümnaasiumi riikliku õppekava eelnõule peavadki gümnaasiumid edaspidi pakkuma süvendatud õpet s.t., et iga gümnaasium peab valima vähemalt kolm õppesuunda. Valikkursuste loetelu riiklikus õppekavas on suurenenud ning gümnaasiumitel on õigus pakkuda valikkursusi, mida riiklikus õppekavas pole kirjeldatud. See annab koolidele lisavõimaluse keskenduda erinevatele valdkondadele.
Uus haridusreform läheb, aga väga kulukaks, eriti Tallinna maksumaksjate jaoks. Paljud koolid suletakse ning tuleb ümber teha mitmete koolide klassiruumid , kuna gümnaasiumid vajavad suuri auditooriume ja väiksemaid seminaaride ruume . Ühe kooli ümberehitamine läheb maksma umbes 50 – 70 miljonit. Omajagu miljoneid kulub ka ruumide sisustamiseks ja õppematerjalide ostmiseks. Tallinnas on vähemalt kümme kooli vaja ümber ehitada, see tähendab 700 miljonit krooni, mis tuleb maksumaksjate taskust.
Haridusreform võimaldab kõigile õpilastele samasuguse stardipositsiooni gümnaasiumisse astumiseks. Praegusel ajal on eliitkoolide lõpetajatel palju soodsamad võimalused gümnaasiumisse minemiseks kui nt. maakoolide õpilastel. Samuti kaotaks uus kord sisseastumiskatsed paljude koolide esimesse klassi minejate jaoks. Ühes klassis peaksid käima erineva andekustasemega õpilased. Seitsme aastased lapsed ei ole veel täielikult välja arenenud ja nende andekus ei paista veel silma, nii kujuneb sisseastumiskatsetest vanemate vägikaikavedu.
Paljudes maakohtades jääb haridusreformi kehtestamisel alles üksnes 6-klassiline kool ja see tähendab, et lapsed peavad 7-ndasse klassi minema kuskile kaugemal asuvasse kooli. Sinna saamiseks on kaks võimalust: koolibussid või internaat. Tekib, aga küsimus, kas 12 – 13 – aastane laps tahab nii noorelt internaadis elada. Samuti on probleemiks raha. Kes peaks maksma koolibussi ja internaadi eest? Kõigil lapsevanematel pole sellist rahakotti, et maksta kinni lapse elamise kuskil mujal kui kodus.
Haridusreformis on sätestatud punkt, et lapsi ei jääta enam klassi kordama . Õpiraskustega lastele luuakse tugigruppid ja neist moodustatakse araldi klassikomplektid. See on väga hea muudatus , kuna nii saab raskustes laps õppida enda tasemele vastavalt ja õpetaja tööd kergendab selline muudatus tunduvalt. Nad ei pea keskenduma enam õpiraskustega noore aitamisele, vaid selleks on loodud tugigrupp , kus on oma juhendajad õpilase abistamiseks .
Haridusreform toob kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid muudatusi. See raskendab kohati õpilaste hariduse kättesaamist, kuid samas annab erinevates koolides õppivatele noortele samad võimalused edasisteks õpinguteks. Usun, et haridusreformi on vaja, kuid selle sätted tuleks paremini läbi mõelda ja välja töötada.
Eveli Stahelstrauch