Liimimismeetodil toodetakse karakuli- ja smuska imitatsiooni. Senilllõnga südamikus on korrutatud niidid, mille vahel on keemilistest kiududest tükid. Saadud lõngale antakse lokkimisaparaadil laineline pind. (smuska variant) Senilllõng kantakse kleepainega kaetud riidepinnale ja vajutatakse kinni. Järgneb kuivatamine. Smuska naha initatsioonil eemaldatakse senill-lõngast niidid. Ehtne karus Värvimise moodusena on kasutusel tõrres värvimine. Muudav värvi nii nahaosal kui ka karvkattel. Värvitud karusnaha määrdumine (määrib käsi) võib tingida liise värvaine eemaldamata jätmine. Pleegitamine värvi sisse kastetakse vaid karvkatte osa, mis võtab soovitud tooni ja selle all olev nahk säilitab oma loomuliku tooni.
Ma üritan teda peatada, rongides sülle, ent kerge käeviipega ajab mu isand oma lemmiku põrandale ja jätkab ignoreerimist. Ma olen nukker ja poen ahju äärde, kus on soe ja hea. Ma armastan oma peremeest, ent tema mind ei näe olen temaga või mitte, see pole tähtis. Kui peremehele vahel külalised tulevad, siis on nemad minu vastu hellad, nad poputavad ja silitavad mind, ja siis ma nurrun neile, lastes oma imelisel mustal karvkattel päikese käes sädeleda. Ja siis need külalised kiidavad mind ja peremees tunneb minu üle uhkust ja ma olen õnnelik, et olen kassina sündinud. Kõige kohutavamad loomad selles majapidamises on rotid. Hiiri ma armastan, neid on mõnus püüda ja süüa. Päevadekaupa võin passida liikumatult mõne hiireaugu ees ja oma halli saaki varitseda. Sellisel ajal ma isegi ei kuule, kuidas peremees koju tuleb. Ta imestab, et ma ei tervita teda ukseesisel nagu alati, ent peagi unustab selle
küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on enamasti sisse tõmmatud. Ilvestel on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik. Euraasia ilvese karvkate on hallikas. Pigment on roostevärvi kuni kollakas. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Sabaots on must. Eluiga Ilves elab loomaaias 20-25 aastat. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, harva 14-17 aastat. Toitumine Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi. Ilvesed ei
Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud Ilvestele on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine ei ole ka täiuslik. Euraasia ilvese karvkate on hallikas. Pigment on roostevärvi kuni kollakas. Punakaid tähnilisi ilveseid on kõige sagedamini Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ja Kaukaasias. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Praegused Lääne-Euroopas reintrodutseeritud ilvesed, kes pärinevad põhiliselt Karpaatidest, on valdavalt täpilised ja triibulised. Kunagistes Alpide populatsioonis domineerisid ühtlase karvkattega ja väiksemad isendid. Sabaots on must. Ilves elab loomaaias 20-25 aastat. Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised,
Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Esikäpad on tagakäppadest suuremad . Päkad on laiad ja karvased, võimaldades kõndida kohevas lumes .Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 40 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane . Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged. Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab . Eesti 4 metsades ringi luusivad ilvesed on Euroopas elavate liigikaaslastega võrreldes kogukamad. Elukoht Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud , kus saab varjuda okste alla või mõne juurika taha
kehaehitusega kaslane. Karvkate on varieeruv, suvel kollakaspruun, talvel kahvatuhall. Ilvese jalad on tihedalt täpilised, selg aga hõredamalt. Täpid võivad olla kahvatud ja sulandunud peaaegu roosimustriks, seetõttu võivad need tunduda palju suuremad. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Saba on neil lühike ja laia musta otsaga. Kõrvaotstes on umbes 2 cm pikkused tutid, talvel pikemad, kuni 4 cm. Kõrvatutid on mustad ja silmatorkavad ning tagavad ilvestele ülihea kuulmise. Ilvesel on esikäpad tagakäppadest suuremad. Päkad on laiad ja käpaalune karvkate on väga tihe, võimaldades kõndida kohevas lumes. Küünised on tugevad ja pikad, kuid suurem osa ajast on need sisse tõmmatud
Teatud temperatuuri vahemikus, mida me nim termoneutraalseks tsooniks tarbib endoderm energiat minimaalselt. Kui temp on temale absoluutselt sobiv, ka siis kasutab endoderm energiat alati rohkem (kui ektoderm), et temp'i säilitada. Endodermide soojustootmist kontrollib ajus olev keskus. Endotermide kehatemperatuuri püsivahemik jääb tavaliselt 35-40 o juurde. Selleks et mitte energiat ümbritsevasse keskkonda ära anda on kõikidel endotermidel insulatsiooni kiht (rasvakiht, karvkattel aluskarv, nahaalune vereringe). On primitiivne väita, et endodermid on rohkem arenenud kui ektodermid. Endodermidel on suur kasumitarendav strateegi, millel on kallis hind, ektodermide kasum on väike. Me võime neid variatsioone, mis maakeral esinevad jagada erinevatesse gruppidesse: laiuselised, kõrguselised, kontinentaalsed, sessoonsed, ööpäevased rütmid, mikroklimaatilised ja sügavusega seotud variatsioonid. Laiuselised ja sessoonsed
Sobib ainult kogemustega koerapidajale. Gröönimaa koer on keskmist kasvu, turjakrgus on 56-64 cm, kaal 30-32 kg. Karvkate on paks, tiheda aluskarvaga, eriti ilmastikukindel. Kik värvused on standardi järgi lubatud. Catahoula leopardikoer Catahoula leopardikoer ehk Catahoula Leopard Dog on ilmselt tulnud Hispaaniast Ameerikasse koos hispaanlastest vallutajatega. Tema täpne ajalugu on veel selgusetu, kuid ilmselt on neid aastasadu tagasi ristatud huntidega. Oma tunime on ta saanud karvkattel esinevate leopardi märkide tttu. Neid kasutatakse jahikoertena, nad töötavad vaikselt ja kiiresti. Algselt kasutati neid peamiselt karu- ja metssea jahil, tänapäeval metskitse, pdra ja ka pesukarujahil, aga ka karjakoertena. Catahoula leopardikoer on iseloomult ühe inimese koer, ta on vraste suhtes väga umbusklik, tal on krgelt arenenud kaitse- ja valveinstinktid. Temas on alles metsikust ja ta sobib vaid kogenud koerakasvatajale kes oskab karjajuhina käituda.
annaabi.ee 
