Veereostust mõõdetakse kahjulike ainete konsentratsiooni või orgaanilise aine lagundamiseks kuluva hapniku kaudu. Reostuskoormus on suublasse ehk loodusesse või puhastusseadmeile ööpäevas juhitav reoainete kogus. Reoained esinevad vees lahustunud kujul, kolloidosakestena või lahustumatul kujul ehk heljumina. Olulisematakes reostusnäitajateks on orgaaniliste ainete sisaldus, taimetoitainete sisaldus, heljumisisaldus ja vee bakteriaalne reostus. Vee kvaliteedinõuete karmistumisel on hakatud määrama ka raskmetalle, mürgiseid orgaanilisi ühendeid ja veest lenduvaid ühendeid. (Kaljumäe, et al, 1998) Reovee puhastusmeetodid Reovee puhastusmeetodid määratakse olenevalt reovee omadustest ja nõuetest suublasse juhitava reovee kvaliteedile. Kasutusel on füüsikalised ehk mehaanilised, keemilised ja bioloogilised puhastusmeetodid. Konkreetne puhastusjaama skeem on tavaliselt kombinatsioon neist meetoditest. Mehaaniline puhastus
filtrimisel saadud filtraadi aurutusjäägina. Reovesi sisaldab väga mitmesuguseid keemilisi ühendeid, millest paljude määramine ei ole vee iseloomustamiseks otseselt vajalik ega isegi võimalik. Seepärast piirdutakse üldjuhul vaid tähtsamate (tüüpiliste) reostusnäitajate määramisega, mis kajastavad reovee mõju veekogule. Olulisemateks reostusnäitajateks on orgaaniliste ainete sisaldus, taimetoitainete sisaldus, heljumisisaldus ja vee bakteriaalne reostus. Vee kvaliteedinõuete karmistumisel on hakatud määrama lisaks veel raskmetalle, mürgiseid orgaanilisi ühendeid ja ka veest lenduvaid ühendeid (põhjustavad puhastusseadmeil õhu saastumist). Olmereovees on ülekaalus süsivesinikud, proteiinid, vabad aminohapped, kõrgemad rasvhapped, lahustunud orgaanilised happed, muud süsinikuühendid. Anorgaaniliste ainete ioonkoostis oleneb toorvee ioontasakaalust ja soolasisaldusest ega mõjuta oluliselt reovee kvaliteeti, va N, P ja raskmetallide sisaldus
Reovesi sisaldab väga mitmesuguseid keemilisi ühendeid, millest paljude määramine ei ole vee iseloomustamiseks otseselt vajalik ega isegi võimalik. Seepärast piirdutakse üldjuhul vaid tähtsamate (tüüpiliste) reostusnäitajate määramisega, mis kajastavad reovee mõju veekogule. Olulisemateks reostusnäitajateks on orgaaniliste ainete sisaldus, taimetoitainete sisaldus, heljumisisaldus ja vee bakteriaalne reostus. Vee kvaliteedinõuete karmistumisel on hakatud määrama lisaks veel raskmetalle, mürgiseid orgaanilisi ühendeid ja ka veest lenduvaid ühendeid (põhjustavad puhastusseadmeil õhu saastumist). Olmereovees on ülekaalus süsivesikud 11-18%C; proteiinid 8- 10%, vabad aminohapped 0,5-1,5%, kõrgemad rasvhapped 23- 25%, lahustunud orgaanilised happed 7-11 %, muud 29-34% C. Anorgaaniliste ainete ioonkoostis oleneb toorvee ioontasakaalust ja soolasisaldusest ega mõjuta oluliselt reovee kvaliteeti, va N, P ja raskmetallide sisaldus
Reovesi sisaldab väga mitmesuguseid keemilisi ühendeid, millest paljude määramine ei ole vee iseloomustamiseks otseselt vajalik ega isegi võimalik. Seepärast piirdutakse üldjuhul vaid tähtsamate (tüüpiliste) reostusnäitajate määramisega, mis kajastavad reovee mõju veekogule. Olulisemateks reostusnäitajateks on orgaaniliste ainete sisaldus, taimetoitainete sisaldus, heljumisisaldus ja vee bakteriaalne reostus. Vee kvaliteedinõuete karmistumisel on hakatud määrama lisaks veel raskmetalle, mürgiseid orgaanilisi ühendeid ja ka veest lenduvaid ühendeid (põhjustavad puhastusseadmeil õhu saastumist). Olmereovees on ülekaalus süsivesinikud, proteiinid, vabad aminohapped, kõrgemad rasvhapped, lahustunud orgaanilised happed, muud süsinikuühendid. Anorgaaniliste ainete ioonkoostis oleneb toorvee ioontasakaalust ja soolasisaldusest ega mõjuta oluliselt reovee kvaliteeti, va N, P ja raskmetallide sisaldus
annaabi.ee 
