Tõelisi lahinguid esineb siiski harva.Nende näriliste elus mängib suurt rolli vesi. Kapibaarad veedavad hommikupoolikud maismaal, keskpäevaste leitsakute ajaks lähevad aga vette end jahutama. Nad võivad vees viibida pikki tunde, olles veetaimestikus peaaegu märkamatud. Vee kohal on näha vaid nende silmi, kõrvu ning ninasõõrmeid. Kui mõni kapibaara vaenlast märkab, annab ta temast märku köhatust meenutava hädasignaali abil. Ülejäänud karjaliikmed tarduvad seejärel paigale ja kuulatavad, kuni vaenlane eemaldub või pagevad vee alla peitu. Kapibaara suurim vaenlane (peale inimese) on jaaguar. Kapibaara toitub eranditult taimsest toidust. Ta otsib veest ning kaldapealsetelt rohtu ja muid taimi, sealjuures seisab sageli kõhuni madalas jõe- või järvevees. Tema silmad, kõrvad ja ninasõõrmed paiknevad kõrgel peas, seetõttu pole sukelduvad kapibaarat praktiliselt näha ning seda ka siis, kui supleb või veetaimi hangib.
Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 211 hunti. Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3- aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud. Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult. Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.
Juba 5 minutit pärast sündimist oskab poeg nii ujuda kui käia. Ema imetab teda umbes 8-12 kuud, ent poeg jääb tema juurde veel ka pärast võõrutamist, vahel koguni veel päris mitmeks aastaks. Emasloomi võib tihti näha erinevas vanuses poegade seltsis. Toitumine Jõehobu veedab kuni 18 tundi päevas peaaegu üleni vette sukeldunult, et end jahutada. Ülejäänud aja - vaevalt 6 tundi - pühendab ta söömisele. Toidu järele suundub jõehobu alati pärast päikeseloojangut. Kõik karjaliikmed käivad kordamööda vees, pojad teevad seda koos emadega. Mööda tuttavaid ja sissetallatud radu suundub kogu kari pikkamööda kohtadesse, kus pole puudus maitsvast rohust, mida jõehobud oma liikuvate huultega otse maapinnalt haukavad. Kui jõehobud kohtavad väikseid soiseid järvesilmi, sukelduvad nad sinna sisse ning veedavad niiviisi terve järgmisegi päeva. Oma kaalu kohta sööb jõehobu vähe: öö jooksul sööb ära 40 kilo rohtu PÕHIANDMED Suurus Pikkus: 3,5-4,5 m.
Tõelisi lahinguid esineb siiski harva. Nende näriliste elus mängib suurt rolli vesi. Kapibaarad veedavad hommikupoolikud maismaal, keskpäevaste leitsakute ajaks lähevad aga vette end jahutama. Nad võivad vees viibida pikki tunde, olles veetaimestikus peaaegu märkamatud. Vee kohal on näha vaid nende silmi, kõrvu ning ninasõõrmeid. Kui mõni kapibaara vaenlast märkab, annab ta temast märku köhatust meenutava hädasignaali abil. Ülejäänud karjaliikmed tarduvad seejärel paigale ja kuulatavad, kuni vaenlane eemaldub või pagevad vee alla peitu. Kapibaara suurim vaenlane (peale inimese) on jaaguar. TOITUMINE Kapibaara toitub eranditult taimsest toidust. Ta otsib veest ning kaldapealsetelt rohtu ja muid taimi, sealjuures seisab sageli kõhuni madalas jõe- või järvevees. Tema silmad, kõrvad ja ninasõõrmed paiknevad kõrgel peas, seetõttu pole sukelduvad kapibaarat praktiliselt näha ning seda ka siis, kui supleb või veetaimi hangib.
Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 211 hunti. Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3- aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud. Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves. Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult.
Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2-11 hunti. Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud. Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves. Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult.
Tansaanias Serengeti rahvuspargis kasvab kaelkirjakute arv igal aastal 5% võrra. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaelkirjak_marisulg.htm) 7 KOKKUVÕTE Töö täitis eesmärgi, sest sain teada selles töös rohkem kaelkirjakutest ja kaelkirjakulistest. Et kaelkirjakud elavad savannis lõuna -aafrikas. Sain ka teada kui suurtes karjades kaelkirjakud liiguvad. Et tavaliselt on neid 7-12 aga võib ka rohkem olla karjades ja karjaliikmed vahetuvad pidevalt. Ka sain teada millest kaelkirjakud toituvad. Nad toituvad põhiliselt lehtedest ja vett käivad nad joomas harva. Veel tutvusin ma lähemalt kaelkirjaku eluviisidega. Sain ka teada inimese ja kaelkirjakute suhtest. Inmene on kaelkirjaku liha pärast kalekirjakutele jahti pidand. Ning lähissuguluskonda kuuluvatest liikidest sain samuti teada. 8 LISAD lisa 1 lisa2 lisa 3 9 lisa 4
Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2–11 hunti. Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud. Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves. Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult
annaabi.ee 
