" "Jancsi, minu hing kui pead, siis teele mine. Olgu jumal ikka sulle armuline. Kui näed närtsind lille visatuna teele, siis su närtsiv armsam tulgu sulle meelde." Läksid lahku nii kui sügislehed puu pealt. Süda puhus üle kõle sügisyuul sealt. Kukkus neiu silmist pisaraid kui rabin, Jancs neid pühkis laia särgikäise abil. Ummissilmi läks ta: tee on lõpuks sama ! Kuhu välja viib, see oli talle kama. Karjalapsed tee peal vilkalt vilet lasid, veisekarjad vaikselt kelli kõlistasid. /- - -/ Huvitavad väljendid/ kujundid : hulkuv kallim, närtsiv armsam, ummisilmi . Sõnum/ mõte : "Autor " jätab oma armsamaga hüvasti, enne teele minekut. Nad mõlemad soovivad, et nad üksteise peale mõtleksid. Mõtted/ kujutluspildid : kahe üksteisele väga kalli inimese lahkuminek , tekitas sünge ja morni tunde. Silme ette tuli pilk, kus
AUGUST KITZBERGI "LIBAHUNT" MARGUS. Sina oled koguni teistsugune, rõõmus, vallatu, tuline. See on neile võõras, nemad nagu kardavad sind. Mari on aga nagu nemad ise, meie soost ja tõugu. TIINA (ärritatult). Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja - teopäevi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme vabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja hingekirja taheti panna; isaisa suri karu käppade vahel ja isaisaisa murdsid nugisejahil näljased hundid maha. Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. Aga see - ei ole muidugi... teie silmis midagi? * * * TIINA (nutt muutub leegitsevaks vihaks). Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? - Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhat korda hunt, hunt...
Enamiste kasvavad karuohakad ikka kivide ümber. · Võnnu kihelkonnas Ibaste mäe peal on üks väikene kuusemetsa salgukene, mida Kalevipoja koorma asemes kutsutas. Ta saanud sedamoodi sinna: Kalevipoeg vedanud Moisekatsi metsast talve ajal hagu üle Lääniste jõe. Selle koha peal aga läinud temal regi katki ja koorem jäänud sinna maha. Olnud kuuseoksad, millel käbid (kukud) küljes olnud. Nendest pudenenud seemned välja, mis kasvama hakanud, kuna muist hagu suve ajal karjalapsed ära kandnud ja muist mädanenud. Et aga sääl kõva kuiv savine maa on, ei ole puude kasvul mingit lopsakat kasvamise jõudu, vaid on kängus ja kägaras. Kasutatud allikad : http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/failb.html www.google.ee Lisad : Võnnu kivi Rihu ämm Saadjärv Peipsi järv Oleviste kirik Karuohakas
(LISA 8.) Mälestise tunnus 1)Kirjalikult fikseeritud pärimus 2)Maastikuliselt eristatav [4.] 3.5 Ohverdamiskoht ja hiietamm Pühaliistu tamm Aadress: Võru maakond Sõmerpalu vald Osula küla, Põllu.(LISA 9.) Mälestise tunnus 1)Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu 2)Kirjalikult fikseeritud pärimus [8.] 16 4. Kohajutud Helsekivi Sõmerpalus, Võhandu kaldal seisab suur 22 sammu ümbert mõõta n.n.Helse kivi mille pealt alles tänavu kevade karjalapsed 1831 a. Vene viiekopikalise leidnud. Teda ümbritsev palgimets raiuti alles mineval talvel maha. Kivi on pealt tasaseks põletatud. Rahvas teab rääkida, et vanasti Tõnise päeval siin seapäid ohverdatud. Aastat 35 tagasi vedanud veel karjased ta ümber valget oinast sarvi pidi. Kivi läheduses on väike allik, kuhu katku ajal ratta rummuga liha veetud et katk kaoks. Pühaliistu tamm Osulast Tartu-Võru uuele maanteele viivast teest ja kolhoosi väetisehoidlast 200 m
TEINE VAATUS________________________________________________________________8 KOLMAS VAATUS_____________________________________________________________14 NELJAS VAATUS______________________________________________________________22 VIIES VAATUS________________________________________________________________28 OSALISED: TAMMARU PEREMEES, TAMMARU PERENAINE, nende poeg MARGUS, nende kasutütred TIINA ja MARI, VANAEMA, sulased JAANUS ja MÄRT. Külarahvas, tüdrukud, poisid, karjalapsed, lapsed. AEG: XIX aastasaja algus. Esimese ja teise vaatuse vahel on kümme, neljanda ja viienda vahel viis aastat. 1 ESIMENE VAATUS Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde köhal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, leivalabidas,
Arhiiviteated lasevad arvata, et 19. saj. lõpul ja 20. sajandil oli mõistatamisel Eestis valdavalt ajaviiteline, meelelahutuslik funktsioon. Mõistatatud, nagu ka jutte räägitud, on kõige sagedamini sügis- ja talveperioodil videvikku pidades või õhtul tubastel ühistöödel (kedrates, kududes). Mõistatamine on olnud tavaline ka talgutel, rehepeksul, õitsil jm. ühistel välistöödel, eriti nende juurde kuuluvail söögitundidel ja puhkepausidel. Karjalapsed on üksteiselt ajaviiteks mõistatusi küsinud. On mõistatatud õhtul sängis und oodates. Varrud, pulmad jm. perepeod, noorte koosviibimised, jaani- ja jürituli on samuti olnud mõistatamiseks sobivad puhud. Mõistatamiseks on üldse sobinud igasugused tööst vabad ajad, pühapäevad ja pühad. Eestis pole jälgi tugevast, geograafiliselt ulatuslikust traditsioonist, mis oleks käskinud või keelanud
annaabi.ee 
