keelt. Samuti on vastavalt piirkonnale ka tegevusvaldkonnad erinevad -karjakasvatus, põlluharimine jm. Oma vanematelt olen kuulnud ka seda, et meie lähinaabri Soome rahvuseepos "Kalevala" on Karjala juurtega. Praegusel hetkel kuulub enamus Karjala aladest Venemaa koosseisu, väike osa Lääne- Karjalast asub ka Soome aladel, kuid sealne rahvas on juba väga soomestunud. Paraku hääbub meie kõrval iga natukese aja tagant mõni väikerahvas ja kurvad on lood ka Karjalaga. Nad on väike rahvus ning pole suutnud end iseseisva rahvusena väga tõestada. Siin referaadis püüangi anda ülevaate Karjalaste elust, nende omapärasest kultuurist ning saavutustest läbi ajaloo. 3 1. Nimetused ja asuala Karjalaste enesenimetused on karjalaine ja karjalažet. Need rahvanimetused ehk etnonüümid käisid algselt ilmselt vaid tänapäeva Karjala Vabariigi põhja- ja keskosas elavate
Soome vahel. Tegemist on künkliku tasandikuga, paljudes kohtades paljandub aluskalju (graniit). Okasmetsad (mänd, kuusk), mida kasutatakse üsna intensiivselt, katavad üle poole Karjala territooriumist. Palju on soid ja järvi. Põllumajanduslikke maid leidub enam lõunapoolsetel aladel. Vene Föderatsiooni koosseisus eksisteerib Karjala Vabariik (172 400 km²), mille pealinn on Petrozavodsk (Petroskoi). Soomest vaadatuna on tegemist Ida-Karjala ehk Vene Karjalaga. Soomes on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, ent sealne elanikkond on ammu soomestunud. Karjalasi leidub ka Tveri oblastis (tverikarjalased, vene keeles ka ülemvolga karjalased - verhnevolzskije), Novgorodi oblastis (Valdai piirkonnas) ja Leningradi oblastis (Tihvini piirkonnas). Soomes, peamiselt linnades, elavad hajali NSV Liidule loovutatud Karjala aladelt evakueeritud karjalased (siirtokarjalaiset, 1976. aastal umbes 200 000). Arvukus 1989
Karjala autonoomiat. Valitsusjuhiks sai endine Helsingi Ülikooli majandusõppejõud Edward Gylling. Karjalasse saabus soome kommuniste isegi Põhja-Ameerikast. Autonoomia ametlikeks keelteks said vene ja soome keel, karjala kirjakeele arendamisega tegelema ei hakatud. 1921-1922 toimusid Karjalas mõned enamlaste vastu suunatud relvastatud ülestõusud, mis aga peagi maha suruti. 1923 muudeti Töökommuun Karjala ANSV-ks. Samal ajal liideti Karjalaga peamiselt venelastega asustatud alasid Äänisjärve põhja- ja idakaldal. See viis karjalaste osakaalu langusele autonoomia rahvastikus. Lisaks toodi Karjalasse arvukalt muulastest sunnitöölisi seoses Valge mere - Läänemere kanali (Belomorkanal) ehitamisega (1931-1932). Osa neist jäigi Karjalasse elama. Tveri kubermangus elas 19. sajandi lõpul (1897) enam karjalasi kui Ida-Karjalas (vastavalt 117 700 ja 78 900) ning umbes sellisena püsis Tverimaa ja Ida-Karjala
Tegemist on künkliku tasandikuga, paljudes kohtades paljandub aluskalju (graniit). Okasmetsad (mänd, kuusk), mida kasutatakse üsna intensiivselt, katavad üle poole Karjala territooriumist. Palju on soid ja järvi. Põllumajanduslikke maid leidub enam lõunapoolsetel aladel. Vene Föderatsiooni koosseisus eksisteerib Karjala Vabariik (172 400 km²), mille pealinn on Petrozavodsk (Petroskoi). Soomest vaadatuna on tegemist Ida-Karjala ehk Vene Karjalaga. (Ajalooline Ida-Karjala jääb kunagise Soome suurvürstiriigi idapiiri taha. II maailmasõja tulemusena ühendati Ida-Karjalaga (Nõukogude-Karjalaga) ka Laadoga- Karjala, enamik Lõuna-Karjalat (sh kannas) ning osa Põhja-Karjalat.) Soomes on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna- Karjala maakond, ent sealne elanikkond on ammu soomestunud. Karjalasi leidub ka Tveri oblastis (Tveri karjalased, vene keeles ka Ülem-Volga karjalased - verhnevolzskije),
annaabi.ee 
