ja ühiskonna arengu poolest madalamal tasemel kui alistatud rahvad. Suhtuti kohalike rahvaste uskumustesse ja kogemustesse lugupidavusega. Allutatud rahvaste ühiskonnakorraldust ja valitsusviise ei hakatud vägivaldselt muutma, vaid hoopis neile toetuda ja tagada sel teel kohaliku ülikkonna lojaalsus. Pärsia riik oli erakordselt stabiilne. Alistatud rahvad enamasti leppisid Pärsia ülemvõimuga ja kuningatel polnud üldjuhul tarvidust võtta ette karme karistusretki mässuliste alamate vastu. Riik oli väga paljurahvuseline , tähtsaim rahvas olid pärslased (mis arvatavasti vanas iraanikeeles tähendas piiri või piirimaas), seejärel meedialased (kreeklased kes, end selliselt nimetasid ja babüloonlased, kes moodustasid riigi majandusliku selgroo. Ülejäänud rahvaste osatähtsus väiksem, arvatavasti oli ka nende haritus ja organiseeritustase madalam. Kui Araabia vallutas Pärsia hoidsid viimased oma kultuurist, keelest, kunstist ja
tegutsesid peaaegu kõikides vallutatud maades. Nad häirisid natside sõjatehaste tööd ja rindel olevate vägede varustamist, tapsid okupatsioonivõimu tähtsaid tegelasi, ning kutsusid elanikkonda üles keelduma koostööst anastajatega. Paljudes maades tekkis ka sissi- ehk partisaniliikumine. Partisanid ründasid ootamatult vastase sõjalise tähtsusega üksusi ning pidasid lahinguid vaenlase sõjaväega. Okupandid üritasid vastupanuliikumisega võidelda. Nad korraldasid karistusretki, hukkasid kättemaksuks rahulikke elanikke, määrasid tasu vastupanuliikumise juhtide tabamise eest, kuid see kõik ei andnud soovitud tulemust. Vastupanuliikumise tegevus oli suureks abiks natsliku Saksamaa ja fasistliku Itaalia purustamisel. Punaarmee vallutatud aladel Poolas, Baltimaades, hiljem ka teistes Ida- Euroopa piirkondades puhkes kommunismivastane võitlus. Nõukogude väed ja julgeolekuteenistused suutsid sellise vastupanu maha suruda. Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle
Suurt tähelepanu pöörati ühendusteedele, et tagada sidemed eri piirkondade vahel ja sõnumite kiire saatmine riigi ühest otsast teise. Kõige olulisemaks kujunes kindlate vahemaade järel postijaamadega varustatud Suur Kuningatee, mis viis Väike-Aasia lääneosast Susa linna Lõuna- Iraanis. Kõige eelnimetatu tõttu oli Pärsia riik erakordselt stabiilne. Alistatud rahvad enamasti leppisid Pärsia ülemvõimuga ja kuningatel polnud üldjuhul tarvidust võtta ette karme karistusretki mässuliste alamate vastu. 4 Poliitika ja valitsus Tänapäeval valitseb riigis isalmi monarhia: kuningas on riigi täielik valitseja, kuigi teda nõustab ministrite nõukogu (kelle kuningas valib). Puudub esindusvalitsus ja ainus piirang kuninga võimule on islami seadus, mis on kehtivaks seaduseks. Kuninga vanim järeltulija on teoreetiliselt järgmine kuningas. Rembrandt. Ahasveros , Haman ja Ester. Õli lõuendil. Puskini-nim
Sakslased ning itaallased olid hädas põrandaaluste vastupanurühmitustega, mis tegutsesid pea kõikjal. Nad häirisid natside sõjatehaste tööd ja rindel olevate vägede varustamist ning kutsusid elanikkonda üles keelduma koostööst anastajatega. Poola, Jugoslaavia, Kreeka, Albaania ja NSV Liidu aladel tegutsesid relvastatud rühmad, kuhu sageli kuulusid kohalikud tsiviilelanikud. Okupandid üritasid vastupanuliikumisega võidelda. Nad korraldasid karistusretki, hukkasid kättemaksus rahulikke elanikke, määrasid tasu vastupanuliikumise juhtide tabamise eest, kuid see ei andnud soovitud tulemust. Vastupanuliikumise tegevus oli suureks abiks natsliku Saksamaa ja fasistliku Itaalia purustamisele. Vastupanuliikumine ei olnud suunatud vaid natside vastu. Punaarmee vallutatud aladel puhkes kommunismivastane võitlus, aga nõukogude väed suutsid sellise vastupanu maha suruda. 9. Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle
tegutsesid peaaegu kõikides vallutatud maades.. Nad häirisid natside sõjatehaste tööd ja rindel olevate vägede varustamist, tapsid okupatsioonivõimu tähtsaid tegelasi, ning kutsusid elanikkonda üles keelduma koostööst anastajatega. Paljudes maades tekkis ja sissi- ehk partisaniliikumine. Partisanid ründasid ootamatult vastase sõjalise tähtsusega üksusi ning pidasid lahinguid vaenlase sõjaväega. Okupandid üritasid vastupanuliikumisega võidelda. Nad korraldasid karistusretki, hukkasid kättemaksuks rahulikke elanikke, määrasid tasu vastupanuliikumise juhtide tabamise eest, kuid see kõik ei andnud soovitud tulemust. Vastupanuliikumise tegevus oli suureks abiks natsliku Saksamaa ja fasistliku Itaalia purustamisel. Punaarmee vallutatud aladel Poolas, Baltimaades, hiljem ka teistes Ida- Euroopa piirkondades puhkes kommunismivastane võitlus. Nõukogude väed ja julgeolekuteenistused suutsid sellise vastupanu maha suruda. Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle
kiiresti suurkuningani. Eriti oluliseks kujunes regulaarsete postijaamadega varustatud Suur kuningatee, mis viis Väike-Aasia lääne-osast Susa linna Lõuna-Iraanis. Kõigi nende abinõude tagajärjel oli Pärsia impeerium vallutusel põhineva hiigelriigi kohta silmapaistvalt stabiilne. Alistatud rahvad enamasti leppisid Pärsia ülemvõimuga. Seetõttu polnud Pärsia kuningatel üldjuhul tarvidust võtta ette karme karistusretki mässuliste alamate vastu. Kui tuligi ette allutatud rahvaste ülestõuse, siis suudeti need enamasti küllalt ruttu maha suruda. Vaid riigi muudest aladest geograafiliselt suhteliselt eraldatud Egiptus ei tahtnud Pärsia ülemvõimuga leppida ja tegi korduvaid ning vahel edukaidki katseid impeeriumist lahku lüüa. Zarathustra õpetus Pärslaste varasest usundist teame me üsna vähe peamiselt vaid seda, et tal oli mitmeid sarnasusi India usuga
annaabi.ee 
