Kui juurde lisada ka pildiraamatud, siis on Astrid Lindgren kirjutanud kokku umbes üheksakümmend raamatut. Astrid Lindgren on kirjutanud ka filmide käsikirju. Tema tuntumad teosed on näiteks ''Piki Pikksukk'', ''Meisterdetektiiv Blomkvist'','' Britt-Mari puistab südant'', ''Meie, Bullerby lapsed'', '' Hulkur Rasmus'', ''Vennad Lõvisüdamed'' , ''Röövlitütar Ronja'', '' Mio, mu Mio'' jpt. Tema raamatu ''Pipi Pikksukk'' ilmus 1945 aastal. Kirjanik oli inspireeritud oma tütrest Karinist, kui too haigevoodis lamas. Tütar tahtis et ta kirjutas loo tüdrukust, kes elab üksi ning on tugev ja rikas. Kirjanik pani punapäise tegelase nimeks Pipi Pikksukk. ''Pipi on tekkinud haruldasest fantaasiast, mille juured ulatuvad 1930.-1940. aastete lapsepsühholoogia väitlustesse. Pipi on tegelane, kelle täiskasvanud Astrid Lindgren on loonud, et kaitsta ja rõõmustada kõiki neid allasurutud ja ülepoputatud lapsi, kelle kõigi poolel ta on kogu aeg
(romantiline, ah?) asi lõpeb Paralepaga haiglas ja Röneega, kes rahul oma üleolekuga. Indrek teab küll, et naine teda jälle petab Karinil tekkinud on mingi haiglane aususe nõue. (ta vihastab parandamatult mehe peale kui too talle tema revolutsiooniaegse sõbra nende pööningul ööbimisest ei räägi ja vaikib isegi sellest et seisis selle mehe kõrval, kui see maha lasti). Indrekul on kõigest kõrini, ta tahaks lihtsalt Karinist eemale saada. Ühel päeval ta pakib asjad ja otsustab minna Vargamäele, teisisõnu jätta perekond maha. Kuid teel rongile leiab ta tänavalt purupurjus äiapapa, kes tarvis koju talutada. Siis meenub talle laetud revolver kodus ebakindla luku taga. Teades naise tasakaalutust, otsustab ta selle ära tuua, nii igaks juhuks. Kuid kui ta koju jõuab, istub tema naine tema kabinetis teise mehega, kuidagi ebasiivutus poosis isegi vist. Indrek võtab revolvri ja tahab
Sest niisukesi naisi on ilmas küll. Kuigi sa mu endale naiseks võtsid, siis oleksid sa pidanud vähemalt teesklemagi, nagu imetleks sa mind eluotsani. Sellest oleks aidanud, ma arvan. Oleks heitnud pilgu või puutunud kordki käega, kui ma olin imetluse vaevas, ja siis, võib-olla, oleks kõik tulemata jäänud, mis lõpuks tuli. Nii et kui see kõik nõnda tuli, siis pole sinagi selles päris ilma süüta." Sellised tundeavaldused aga tõukasidki Indrekut Karinist eemale. Karin, kes lõpu poole arvaski, et abikaasa teda ei armasta, sai aeg-ajalt märke, et asi on siiski vastupidi. "Indrek on tema pärast kakelnud, on tahtnud tema ja iseenda au kaitsta. See tegi Karini südame hoopis pehmeks, meele peaaegu härdaks. Aga ühes sellega ta tundis ka veidikene rõõmu ja tänulikkust Paralepa vastu, et see teda autos suudelnud, sest nõnda sai Karin teada, et Indrek ikka veel teda armastab. Just nii, Indrek armastab teda, sest Karini arvates
ah?) asi lõpeb Paralepaga haiglas ja Röneega, kes rahul oma üleolekuga. Indrek teab küll, et naine teda jälle petab - Karinil tekkinud on mingi haiglane aususe nõue. (ta vihastab parandamatult mehe peale kui too talle tema revolutsiooniaegse sõbra nende pööningul ööbimisest ei räägi ja vaikib isegi sellest et seisis selle mehe kõrval, kui see maha lasti). Indrekul on kõigest kõrini, ta tahaks lihtsalt Karinist eemale saada. Ühel päeval ta pakib asjad ja otsustab minna Vargamäele, teisisõnu jätta perekond maha. Kuid teel rongile leiab ta tänavalt purupurjus äiapapa, kes tarvis koju talutada. Siis meenub talle laetud revolver kodus ebakindla luku taga. Teades naise tasakaalutust, otsustab ta selle ära tuua, nii igaks juhuks. (Voorimehele müüa/anda või midagi) Kuid kui ta koju jõuab, istub tema naine tema kabinetis teise mehega, kuidagi ebasiivutus poosis isegi vist
sellega Karini silmi hunniku plusspunkte (romantiline, ah?) asi lõpeb Paralepaga haiglas ja Röneega, kes rahul oma üleolekuga. Indrek teab küll, et naine teda jälle petab - Karinil tekkinud on mingi haiglane aususe nõue. (ta vihastab parandamatult mehe peale kui too talle tema revolutsiooniaegse sõbra nende pööningul ööbimisest ei räägi ja vaikib isegi sellest et seisis selle mehe kõrval, kui see maha lasti). Indrekul on kõigest kõrini, ta tahaks lihtsalt Karinist eemale saada. Ühel päeval ta pakib asjad ja otsustab minna Vargamäele, teisisõnu jätta perekond maha. Kuid teel rongile leiab ta tänavalt purupurjus äiapapa, kes tarvis koju talutada. Siis meenub talle laetud revolver kodus ebakindla luku taga. Teades naise tasakaalutust, otsustab ta selle ära tuua, nii igaks juhuks. (Voorimehele müüa/anda või midagi) Kuid kui ta koju jõuab, istub tema naine tema kabinetis teise mehega, kuidagi ebasiivutus poosis isegi vist
III osa lõpus on Indrek jälle maal. Annab oma emale rahustit. IV osa inimese võitlus inimesega Algab sellega, et kes võib iniest lunastada? Kas võib saada õndsuse ilma Jumalatta? Indrek seab kõik oma lootused ühele iniemsele, et lunastada see, mida ta Mari heaks teeb. Indrek abiellub Kariniga. Karin rmastab Indrekut väga ja Indrek teda ka, aga Indrekule jääb väga võõraks Karini maailm (kogu see linnaelu ja kauplemine). Ta ei saa enam Karinist enam aru ja Karin ei saa Indrekust aru. Abilue hakkab murenema. Võetake lapsehoidja ja selleks osutub Tiina, kes on Karinile hirmuäratav (sest Tiina pühendab liiga palju sellele perekonnale). Lõpeb sellega,et Indrek läheb kodust revolvriga ära. Karin ütleb "keda sa jälle tapma läheb?" Indrek oli Karini suhtes avameelne, sest lootis, et see lunastab ta. Indrek hakkab tulistama ja kohtu määrab talle tingimistega karistuse. Karin hakkab kahetsema, et ta Indreku nii kaugele
annaabi.ee 
