rukkipõld, raiuti salu maha, varastasid kirve ja sae. Samuti ässitas ta kino äri alustama ja Lätimaale pärdiku järgi minemast. PÄRLIPÜÜDJA Toomas Nipernaadi oli pikk ja kuivatanud, nägu oli päikesest põletanud ja soonine, suur kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta on lapselikult koomiline ja koguni arg, ta suurte silmade üle kasvasid kulmud kui põõsad. Kogu ta olemises oli midagi artistlikku ja naiivset. Ta käib nagu harakas edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed tuules veheldes. Ta käib vilistades ja trallidades. Ütles, et tuleb kaugelt ja rändab niisama ringi ning vahel lõhub ka tööd teha. Ta ei armastanudki nii väga tööd teha, kuid ta käskis ja juhatas sulaseid ning tüdrukuid ja nood jooksid kui koertest puretud. Perenaine oli temasse armunud ning ei osanud Nipernaadit küllalt kiita ja hellitada. Nipernaadi arust peab ainult tema vaeva nägema, teistel on ükspuha mingu kasvõi talu hukka, et kuidas
Ta oli ka väga kaval ja elava kujutlusvõimega, võttes aluseks selle kui kiirelt ta kohandus erinevate olukordadega ja need endale kasulikuks muutis. „Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. (Gailit 1967:39) „ Ta oli pikk ja kuivetanud, nägu oli põlenud ja soonine, suur kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta käis nagu harakas edealt hüpates ja kareldes, pikad käed vehklesid kui lipud tuules. (Gailit 1967:77) 3.Nad olid kergendatud, sest nende ema, Liis Nõgikikkas, oli tuntud kui karmi käega naine, kes oma poegi karmilt kasvatas ja toimekalt talutöid korraldas. Samas valdas neid ka kerge paanika, sest nad ei osanud ilma emata enam midagi peale hakata – oli ju ema nende eest tavaliselt kõik ära teinud. Nad ei tahtnud keegi võtta üle ema kohta. 4. Ta valetas neile mitme asja kohta
nukkadest kinni hoides. Kummalgi suurel, kõrgel, ähvardaval, ohtlikul hiigla-kaksiktornil, mille välist külge mööda teda sageli nähti üles ronivat nagu sisalikku, kes mööda järsku müüri üles roomab, polnud tema jaoks midagi peadpööritavat, hirmuäratavat ega vapustavat. Nähes, kuidas nad ta käte all nii vagusad on, nii hõlpsad ülesronimiseks, võis arvata, et ta on nad taltsaks teinud. Ronides, hüpates ja kareldes hiiglakatedraali kuristikkude kohal, muutus 8 1 ta ise ahviks või kaljukitseks, meenutades Kalaabria lapsi, kes enne kõndima minekut juba ujuvad ja juba üsna tillukestena merega mängivad. Muide, kiriku järele ei kujunenud mitte üksnes ta keha, vaid ka ta vaim. Milline oli siis Quasimodo hing? Millise laadi ta oli omandanud, mis vormi võtnud selles suletud kestas, selle metsiku eluviisi juures? Seda oleks raske määratleda. Quasimodo oli sündinud küürakas, ühesilmaline, lombakas
14. SEKSTETT SWINGIB: klaver, trummid, kitarr, bass, klarnet, viiul a) Sosistades (Whispering) vennad Schoenbergerid b) Magus Sue (Sweet Sue) Schoebel c) Aleksandri orkester Irving Berlin (Alexander’s Ragtime Band) 15. Funiculi, Funicula Itaalia rahvalaul 16. Kadunud kari (Milk Cow Blues) Arnod 17. Kareldes parketil (Jumping at the Woodside) Count Basie 18. Tähetolm (Star Dust) Hoagi Carmichael 19. Meenutagem lööklaule arr. H. Speek 20. Kella ühe hüpe (One o’clock Jump) Count Basie 178 KOOSSEIS: Trompetid: Plees, Arnod; Miilen, Jürgen; Saarm, August Tromboonid: Gross, Georgi; Raudmäe, Ülo; Sergo, Bernhard
Ta silmitses planku, ja rõõm kadus loodusest ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku! Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja tõmbas sellega ülemist lauda mööda; kordas seda operatsiooni; tõmbas veel korra; võrdles tühist 'lubjatud riba kaugeleulatuva lupjamata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa. Väravast tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja «Buffalo neiusid» lauldes. Linnakaevult vee toomine oli Tomi meelest alati vastik töö olnud, kuid nüüd ei tundunud see talle enam nii. Talle meenus, et kaevul oli ikka seltskonda. Valged, mulatid ja neegripoisid ning -tüdrukud ootasid seal alati järjekorda, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga
annaabi.ee 
