avastas mikroskoobi all bakterid. 1852. inglise kirurg Joseph Lister pani aluse desinfitseerimisele(Märkas, et kinnised luumurrud paranevad kiiremini, s.o need, mis ei puutu kokku õhuga. Ta järeldas, et õhus leidub midagi, mis satub haava ning põhjustab mädanemist ja surma). · 1865. Louis Pasteur esitas teooria, et haigused on seotud bakteritega. Sellest järeldatuna hakkas Lister haavu puhastama 6.1 Steriliseerimine · Kuna karboolhappega haava puhastamine oli liiga tugevatoimeline, hakati mõne aja pärast haavasidemeid steriliseerima kuuma auruga, haavu jooditinktuuriga. · Tartu ülikooli kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel võttis koos kolleegidega opereerimisel kasutusele steriliseeritud kummikindad. · 1900. tarvitusele tuli kirurgi näomask, mis kaitses haava arsti suus ja hingetorus 6.2 Pastöriseerimine · Saanud keemiaprofessroiks Lille'i
arstipraksist, puutus ta kokku küsimusega, miks haavad mädanema lähevad.Probleem oli muutunud eriti aktuaalseks seoses kirurgia tähtsuse kasvuga pärast tuimestuse kasutuselevõttu. Teda pani mõtlema asjaolu, et kiiremini paranesid kinniseotud haavad. Leeuwenhoek järelda, et õhus leidub midagi, mis satub haava ning põhjustab mädanemist ja surma.Kui prantsuse teadlane Louis Pasteur esitas 1865. aastal teooria selle kotha, et haigused on seotud bakteritega, hakkas Lister haavu puhastama karboolhappega, mis aga oli liiga tugevatoimeline. Mõni aeg hiljem hakati haavasidemeid steriliseerima kuuma auruga, haavu aga jooditinktuuriga . Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel koos kolleegidega võtsid kasutusele steriliseeritud kummikindad. 1900.aastal tuli kasutusele veel kirurgi näomask, mis kaitses haava arsti suus ja hingetorus olevate bakterite eest. Louis Pasteur otsis moodust otsis moodust toidubakteritest vabanemiseks
arstipraksist, puutus ta kokku küsimusega,miks haavad mädanema lähevad.Probleem oli muutunud eriti aktuaalseks seoses kirurgia tähtsuse kasvuga pärast tuimestuse kasutuselevõttu. Teda pani mõtlema asjaolu, et kiiremini paranesid kinniseotud haavad. Leeuwenhoek järelda, et õhus leidub midagi, mis satub haava ning põhjustab mädanemist ja surma.Kui prantsuse teadlane Louis Pasteur esitas 1865. aastal teooria selle kotha, et haigused on seotud bakteritega, hakkas Lister haavu puhastama karboolhappega, mi saga oli liiga tugevatoimeline. Mõni aeg hiljem hakati haavasidemeid steriliseerima kuuma auruga, haavu aga jooditinktuuriga . Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel koos kolleegidega võtsid kasutusele steriliseeritud kummikindad.1900. aastal tuli kasutusele veel kirurgi näomask, mis kaitses haava arsti suus ja hingetorus olevate bakterite eest. Louis Pasteur otsis
veremürgitusse 45-90%-lt 15%-le. Ajapikku avastati, et vaja on desinfitseerida kõike, mis haava jms-ga kokku puutub. Lister jõudis oma vastuseni samuti empiiriliselt need luumurrud, mis olid kinnised paranesid, need, mis lahtised, kippusid patsiendile saatuslikuks saama. Oma töö 1867. aastal avaldanud Lister oli lugenud nii Semmelweissi kui (eriti) Pasteuri (kes avaldas oma töö, mis kinnitas bakteriaalse nakkuse olemasolu 1857). Listeri meetodeiks olid karboolhappe mähised, pesemine karboolhappega ja selle õhku pritsimine. Aseptika tekkis, kuna karboolhape oli mürgine ka nii patsendile ja arstile. Aseptika ajaloos on oma koht Ernst v. Bergmannil (Tartu ülikooli lõpetanud 1860, 1871-1878 Tartus kirurgiaprofessor), kes hakkas kasutama instrumentide keetmist (Berliinis kuhu oli 1886. a siiirdunud). Haavamädanike vastases võitluses on oma koht ka teisel tartlasel Maximilian Zoege von Manteuffelil, keda võib pidada üheks
annaabi.ee 
