mis tagab inimeste elukvaliteedi parandamise kooskõlas loodusvaradega ja keskkonna talumisvõimega. Jätkusuutliku arengu tasakaalustamine peaks tähendama eri piirkondade vahel paratamatult tekkivate sotsiaalsete ja majanduslike erinevuste hoidmist vastuvõetavates piirides. Jätkusuutlikkuse põhimõtted on sotsiaalne õiglus, keskkonna kaitsmine, elukvaliteedi säilitamine ja põlvkonnasisese tasakaalu hoidmine. Ühiskonna arengut peetakse jätkusuutlikuks, kui erinevate kapitalivormide poolt loodud kogurikkus ja heaolu ajas säilib või suureneb. Oluline on olemasolevate varade tulem oskuslikult arengusse investeerida. Käibest tulevad varad ja varadest ning majanduskasvust tuleb rikkus. Areng on jätkusuutlik, kui kogurikkus(heaolu) aja jooksul ei kahane. Jätkusuutlikkuse probleemid Eestis. Eesti sõltub üha enam maailmas toimuvatest protsessidest. Kuna ta on ennast sidunud
võõras teema. Sellepärast ongi maailma jätkuva saastumise peamisteks põhjusteks raiskav tarbimine ja tootmine. Viimastel aastakümnetel on maailm hakanud mõistma, et inimesed elavad üle oma võimete ja see on muutumas maailmale vägagi koormavaks. Inimesed avaldavad järjest rohkem survet loodusressursidele nt veele, õhule kuid see ei saa samamoodi jätkuda, kuna maailma populatsioon järjest kasvab. Ühiskonna arengut peetakse jätkusuutlikuks, kui erinevate kapitalivormide poolt loodud kogurikkus ja heaolu ajas säilib või suureneb. Oluline on olemasolevate varade tulem oskuslikult arengusse investeerida. Areng on jätkusuutlik, kui kogurikkus aja jooksul ei kahane. Maailma jätkusuutlik areng Jätkusuutlik areng on rahvusvahelise riikidekogukonna poolt deklareeritud normatiivne eesmärk. Selleks, et seda juhtivat põhimõtet praktikas järgida, on vajalik rakendada vastutustundlikku ressursside kasutamist ning samal ajal ennetada keskkonna saastamist ning
taluvusvõimega ning looduse mitmekesisust säilitades. Enamasti tunnistatakse mõiste esmakasutajaks Brundtlandi komisjoni oma 1987. aasta aruandega "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future"). Leidub siiski ka viiteid, et esmakordselt kasutas seda mõistet hoopis briti keskkonnategelane Barbara Ward juba 1968. aastal. Maailmapanga pragmaatilisem määratlus lähtub rahvusliku rikkuse kontseptsioonist: ühiskonna areng on jätkusuutlik siis, kui erinevate kapitalivormide — toodetud kapitali, inimkapitali ja looduskapitali — poolt loodud rikkus ajas ei vähene.Viimastel aegadel ongi jätkusuutliku arengu käsitlustele lisandunud sotsiaalne mõõde, milles seatakse kesksele kohale indiviid, märkides, et igal inimesel on õigus tervislikule ja täisväärtuslikule elule. Tänaseks on jätkusuutliku arengu määratlemiseks antud väidetavalt üle saja erineva definitsiooni, kuhu kuuluvad muuhulgas ka nn inimkeskse ja tasakaalukeskse jätkusuutliku
toodetud kapital, inimkapital). Nõrk jätkusuutlikkus tähendab, et säilima peaks vaid kõikide kapitaliliikide koguhulk. St, et kui ühte liiki kapitali (näiteks toodetud kapitali ja inimkapitali) hulk suureneb, võib teise (näiteks looduskapitali) hulk mõnevõrra väheneda. Maailmapanga metoodika lähtubki nõrga jätkusuutlikkuse kontseptsioonist. Ühiskond on jätkusuutlik siis, kui erinevate kapitalivormide (toodetud varade, loodusvarade ja inim- kapitali) loodud rikkus mitte ei vähene, vaid püsib või suureneb. Selleks aga ei tule mitte ainult tarbida, vaid ka investeerida erinevatesse varadesse vähemalt nende kulumi võrra. Selleks et tagada jätkusuutlik sissetulekute voog, tuleb regulaarselt investeerida erinevatesse kapitalivormidesse. Ettevõtted investeerivad regulaarselt uutesse
annaabi.ee 
