See asus kooriga kahekõnesse dramaturgiline element! ...................................... ....................................................ühistegevuses. Koorilaulu ülev-pidulilest lauludest kujunes tragöödia, lõbusailmelistest komöödia. Kasutada on siis ka lavalised väljendusvõimalused, dekoratsioonid, rekvisiidid. Dr-teose Trag aine pärines kangelasmüütidest, lisaks kujutati inimese elu kannatuslikku külge. välisvormiliseks tunnuseks on dialoog, põhielemendiks tegelased. Dramatism inimese Pikapeale koori osa vähenes, kasvas näitlejate osakaal ja arv. sisemiste jõudude eriline pingulolek taotleb tõelise sündmuse illusiooni. Iseloomulik on Antiiktragöödia osad: 1) proloog (koorijuht esitas sündmustiku); olustikuline tegevus ja pingsalt dünaamiline sündmustik, mille kaudu avatakse karakterid
verine kättemaks kosilastele. Kreeka tragöödia sünd langeb V sajandi keskpaika, mil poeet Thespis lisas Ateenas Suurte Dionüüsiate puhul kooriettekandele näitleja. Viimane astus kooriga kahekõnesse ning tõi esinemisse dramaturgilise elemendi. Koorilaulu ülevpidulikest elementidest kujunes tragöödia(algselt võis olla ka lõbusasisuline), kuna komöödia lähteks said naljalaulud. Hakati kangelaste vooruste ja vägitegude kõrval rõhutama ka inimelu kannatuslikku külge. Tragöödia edasises arengus vähenes koori osa ja kasvas näitlejate osakaal ning suurenes ka nende arv. Teatrietendus etendused toimusid lahtise taeva all, päevavalgel. Osalised esinesid kõik maskides, mis võimaldasid neil etenduse kestel hõlpsasti mitmes osas esineda, ühtlasi kadus selle tõttu mängust miimiline külg, mida asendasid kehaliigutused ja deklamatsioonikunst, naiste osades esinesid mehed,
halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama.(Nahkur,A.2005, lk 28) Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill,A.2004, lk 77) Jumalateenistuse teatriks muutumise algatas 6
lõpliku võidu probleemistik. Traakia kultuse primitiivseid vorme pehmendati tunduvalt. Dionysos viidi Olümpose jumalate süsteemi Zeusi ja teebalanna Semele pojana. Dionysose kultus võttis endasse kergesti nii mitmesuguseid karnevali-tüüpi tavandeid kui ka peiesid "esivanemate" või kohalike "heeroste" auks. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama. Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud tema karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest; mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele. Tragöödia saavutas kirjandusliku arengu enne komöödiat ja oli kogu V sajandi kestel ateena draama
kujunes TRAGÖÖDIA (ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad laulud arenesid aga KOMÖÖDIAKS. o V sajandil pidi näitekirjanik Phrynichos trahvi maksma, kui tema kirjutatud tragöödia oli publiku nutma ajanud, sest ta oli lõbusa jandi ära rikkunud. Ikka V sajandil muutus tragöödia selleks, mis ta praegu on. Ainevaldkond laienes kogu mütoloogiale ning kangelaste vooruste ja vägitegude kõrval hakati rõhutama ka inimelu kannatuslikku külge. Tragöödiate kõrvale tuli IV sajandil lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA. Sellest zanrist on vähe teada, kuid tõenäoliselt kommenteeris see nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat. Tragöödia erines koorilüürikast eelkõige selle poolest, et selles osales näitleja, kes kooriga repliike vahetas, koorile lava taga toimunud sündmustest teadustas ning eri isikuid kehastas. Niisugust esinäitlejat nimetati protagonistiks. Koor oli tragöödia süzeele vastav isikute rühm
annaabi.ee 
