Ma ei poolda mitte ühtegi poliitilist vaadet ja mind ei huvita poliitika. Vahel on hea Savisaart või mõnd teist poliitikut sõprade ringis kiruda, aga seda nende mõtteviisi pärast mitte poliitilise kuuluvuse tõttu. Kui rahvas ei taha ise poliitikuks saada, kuid tahavad siiski otsuseid teha võivad nad käia endale meelepärast esindajad valimas. Palju on kuulda, et see tegi nii ja too tegi naa, aga selle peale ütleksin ma nii: ,,Ise te nad valisite, nüüd kannatage ära!" Sven Erik Reinumets
on Kenderi isklike vaadete ja arusaamadega. Tegelikult oli Kenderit igas tegelases. Mada väga hea sõber ning tema endine töökaaslane Siffer oli kahtlemata raamatu maiuspala. Tõeline reklaamiguru, õel ning terava keelega naistemees. Ma ei tahaks enam Sifferist midagi rääkida, sest ta on selleks liiga võimas. Jäägu see igaühe enda lugeda. Raamatus mingit erilist tegevustevõrku polnud nii et trilleri sõpradele ilmselt ei pakuks see midagi. Samas kannatage need esimesed 5 lehekülge ära mil te mitte midagi aru ei saa, sest see raamat on seda väärt! Kenderi sõnakasutus ning mõttemaailm võib kahtlemata hüpnoosi viia ning Yuppiejumal tekitab võimast eufooriat. Kindlasti ei ole raamat tuim ning lame üheplaaniline musklinäitamine. Selge, puhas ning räme raamat, mille lihtsalt peab läbi lugema. 9/10 (Jaffa liigne filosofeerimine võtab ühe punkti maha)
«Pidage! Võiks arvata, et jutt on mõnest ususeltsist! Tõesti, mu kallis kapten, ma võtaksin teilt heameelega ära teie kaptenitunnistuse ja annaksin selle preili Chemeraulfle, kelle ma kloostriülemaks lubasin määrata. Ärge aga arvake, et ma teid niiviisi sõnapealt usun. Mind nimetatakse Louis Õiglaseks, härra de Treville, ja kohe saame näha ...» «Just sellepärast, et ma teie õiglust usaldan, kõrgus, ootan ma rahulikult ja kannatlikult, mida Tele Majesteet suvatseb teha.» «Kannatage, kannatage, härra,» vastas kuningas, «ma ei lase teid kaua oodata.» Tõepoolest, õnn pöördus ja kuna kuningas hakkas kaotama seda, mis ta enne oli võitnud, siis oli ta rõõmus, kui leidis ettekäände -- antagu meile andeks kaardi-mängijate väljendus, mille päritolu, peame tunnistama, on meile teadmata --, et mängida Karl Suurt*. Mõne hetke möödudes kuningas tõusis ja pani taskusse tema ees laual oleva raha, millest suurem osa oli võidetud.
pilguga silmitsedes. «Ta on mind surmahädast ja vangipõlvest päästnud,» kostis Agnes vagusalt, «kuidas võiksin ma siis tema suhtes osavõtmatu olla?» «Temal oli kerge teid venelaste käest päästa, sest tema ise on neid Kuimetsa juhatanud.» «See on vale!» hüüdis Agnes elavalt. Ivo kehitas õlgu: «Seda näitab ülekuulamine Tallinnas.» «Süütut ei või ükski kõhus hukka mõista.» «Kes teab?» 342 «Kannatage veel, Ivo Schenkenberg!» palus Agnes. «Ärge andke teda kohtu alla, enne kui õiged tunnistajad kohal on. Minu isa üksi võib teda õigusega süüdlaseks ehk süütuks tunnistada. Tema ei kannata iialgi, et inimesele, kes tema ainsa lapse elu on päästnud, ülekohut tehakse.» «Tunnistajaid Kuimetsast on muidugi vaja, ja see oleks väga soovitav, et rüütel von Mönnikhusen ise tunnistajana äraandja vastu välja astuks,» ütles Ivo mahedasti. «Kuid siis
Jõudsin kalda juurde poole miili kaugusel linnast ja lasksin siis paati vaikses vees pärivoolu libiseda. Varsti jõudsime ühe meeldiva süütu näoga noore maamehe juurde, kes istus puutüvel ja pühkis higi näolt, sest ilm oli kangesti soe. Ta kõrval oli kaks suurt käsitaskut. 368 «Sõida kaldale!» käskis kuningas. Tegin seda. «Kuhu te sooviksite minna, noormees?» «Aurikule, et Orleansi sõita.» «Tulge paati,» ütles kuningas, «kannatage üks silmapilk, mu teener aitab teil reisikotte kända. Hüppa välja ja aita härrat, Adolphus,» sellega mõtles ta mind, nagu nägin. Tegin, mis ta käskis, siis sõitsime kolmekesi minema. Noormees oli kangesti tänulik, rääkis, et oli kibe sihukese ilmaga pakke maad mööda tassida. Ta küsis kuningalt, kuhu ta sõitis; kuningas seletas, ta olevat jõgepidi alla tulnud ja hommikul teises linnas maabunud; nüüd minevat ta mõni miil edasi, et seal teisel
Ja ma usun, et jumal ise on vale ilma loonud. Ta lõi tema ühes inimesega, sest muidu ei peaks see elule vastu. Ei suudaks! Ja teate, mis mina arvan! Isegi Kristus pidi maailmas mõnikord valetama, sest millega muuga võis ta inimest lohutada. Kunagi pole ma sellest seni aru saanud, pole seda aimanudki, aga nüüd mõistan. Te mõelge ometi, mis oleks sündinud, kui Dr. R. oleks mulle tõtt rääkinud. Kui ta oleks mulle otsa vaadanud ja öelnud: ,,See on lõpu hakatus. Kannatage veel pisut, siis olete surnud, üsna surnud." Isegi siis, kui ta selle juures oleks aknast välja vahtinud, oleks see olnud hirmus. Sest Teie peaksite võima kordki minu toa aknast välja vaadata, siis Te mõistaksite, kui hirmus oleks inimesele midagi selletaolist öelda. Ainult mõelda -- et tuleb päev, tõuseb päike ja paistab kaugetele mäeharjadele, mäetippudele, igale tipule paistab ta, sest igal tipul on oma nägu, nagu astuks keegi taevast maha, õrnakesed roosad
annaabi.ee 
