...................................................................23 2.4.5. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: pääsulased (Hirundinidae)........................24 2.4.5.1. Suitsupääsuke (Hirundo rustica)................................................................................24 2.4.5.2. Räästapääsuke (Delichon urbica)..............................................................................25 2.4.6. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kangurlindlased (Ploceidae).....................26 2.4.6.1. Koduvarblane (Passer domesticus)............................................................................26 2.4.7. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kuldnoklased (Sturnidae)..........................28 2.4.7.1. Kuldnokk (Sturnus vulgaris).....................................................................................28 2.4.8. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: vareslased (Corvidae)....................
Selts värvulised – Enamasti väikesed. Iseloomulikuks haardjalg- 3 varvast ette ja 1 tahapoole suunatud. Kõikide pojad pesahoidjad. Jagunevad nelja alamseltsi: lainokalised (N. lainokk), türannilised (N. kaljukukes, ida-türanntikat), lüürasabalised (N. lüürasaba) ja laululised (N. lõolased, vareslased, tihaslased, rästaslased, kuldnoklased, vintlased, varblased, lehtlalindlased, põõsalindlased, västriklased, kangurlindlased jt) Eesti linnud Eesti linnustik on pidevas muutumises. Mitmete liikide arvukus langeb, osa liike kaob. See on seotud eelkõige sobivate pesitsus- ja toitumispaikade vähenemisega tänu inimtegevusele. Nendeks liikideks on eelkõige suured röövlinnud ja teised inimpelglikud liigid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, rabapistrik, must-toonekurg, põldvutt, rukkirääk, siniraag, hallõgija). Samas laiendavad paljud linnud oma leviala Eestisse ning pesitsevad siin üha arvukamalt.
kirjurähn, roherähn, väänkael, toko, habe-udelind Selts värvulised Enamasti väikesed. Iseloomulikuks haardjalg- 3 varvast ette ja 1 tahapoole suunatud. Kõikide pojad pesahoidjad. Jagunevad nelja alamseltsi: lainokalised (N. lainokk), türannilised (N. kaljukukes, ida- türanntikat), lüürasabalised (N. lüürasaba) ja laululised (N. lõolased, vareslased, tihaslased, rästaslased, kuldnoklased, vintlased, varblased, lehtlalindlased, põõsalindlased, västriklased, kangurlindlased jt) 16.3.9. Klass Imetajad (Mammalia) Eelised: homoiotermsus, vivipaarsus, hammaste eristumine, suurajupoolkerade võimas areng. Esmaesinevad tunnused: kuulmeluud keskkõrvas, piimanäärmed, karvad 16.3.9.1. Alamklass: Ürgimetajad (Prototheria) Munejad, nisade asemel näärmeväli, sool lõpeb kloaagiga, emastel puudub tupp, termoregulatsioon puudulik Sgk nokkloomlased - lameda kehaga, tiheda lühikese karvkattega poolveelise eluviisiga loom. Koon meenutab pardi nokka. N. nokkloom
Need on väikesed fülogeneetiliselt lähedased linnud (Eestis kuuluvad kangurlindlaste hulka varblased), kes väliselt on omavahel kaunis sarnased, kuid elades maailma eri paigus, asustavad väga erinevaid elupaiku ning erinevad oma käitumise poolest tihti nagu öö ja päev. Osa kangurlindlasi näiteks pesitsevad üksikute (solitaarsete) paaridena, teised seevastu tihedates kobarjates kolooniates. Looduseuurija täheldas järgmisi seaduspärasusi (joonis 2.1): Metsades on kangurlindlased valdavalt putuktoidulised, nad toituvad üksikult, nende pesad paiknevad hajusalt ja on peitunud puuvõrasse; neil on suured individuaalsed pesaterritooriumid. Rohtlates seevastu on nad seemnetoidulised, toituvad salkadena, pesitsevad kobarjate kolooniatena, nende kogukad pesad paiknevad varjamatult. Millega selliseid erinevusi seletada? Crook seletas seda järgmiselt: Metsas on põhitoit - putukad - levinud enam-vähem ühtlaselt ja hajusalt. Seetõttu on kasulik
annaabi.ee 
