Parematel alades esineva maanappuse tõttu hakkasid inimesed rohkem suhtlema ning koostööd tegema. Ka metalliitöö (metalli hankimine, ümbersulatamine ja turustamine) tõi endaga kaasa suuremate inimrühmade kooselu ja koos töötamise kindlustatud asulates. Matmiskombed Hakatakse rajama maapealse ehitusega kivikalmeid, mis esialgu esindavad vaid üht tüüpi, s.o kivikirstkalmeid. Ajapikku lisandub teisigi kivikalmevorme, nimelt laevkalmeid, kangurkalmeid ning tarandkalmeid. Lisaks maapealsetele matmispaikadele kasutati ka mõningaid maa-aluseid matmispaiku, kui neid ei ole palju leitud. Pronksiaja keskel saab valitsevaks surnute põletamine. Vanema pronksiaja surnud on kõik maetud, nooremal pronksiajal jälle kõik erandita põletatud. Põletusmatused hakkasid levima umbes 1200 a. e. Kr. Rauaajal kalmete välimus koos matmisviisiga palju ei muutu - need on üldiselt kõrged mullakääpad. Vanemal ajal maeti surnud kääpasse puust
Väo laevkalme Tallinna lähedal Eelrooma rauaaja esimeses pooles olid veel kasutusel kivikirstkalmed. Samas tuleb märkida, et valdavat enamikku arvatavatest kivikirstkalmetest pole kaevatud ning nende ajaline kuuluvus on seetõttu ebaselge. Lisaks rajati varaseid tarandkalmeid, väikeste tarandikega kalmeid ja kangurkalmeid. Seega olid üheaegselt kasutusel mitmed erinevad kalmetüübid, nagu on täheldatav ka mitmetel muudel perioodidel ning maadel. Samas võib üsna kindlalt oletada, et kalmevormidde variantiderikkus ei tähenda erinevat ideoloogiat. Eelrooma rauaaegsetest kalmetest on kõige problemaatilisemad nn varased tarandkalmed, mille kas üheks alaliigiks või lausa eraldi kalmevormiks tuleb pidada väikeste tarandikega kalmeid. Samuti on polemiseeritav eelpoolnimetatud kalmete seos rooma rauaaegsete
kaitsesein tehtud horisontaalpalkidest. Kõigil linnustel on vist olnud horisontaalpalkidest müürid, sest püsti pannes jäävad jäljed maas olevatest palkidest, kuid kaevamistel on leitud vaid üksikute postide jälgi. Keskmise rauaaja kalmete pilt on äärmiselt kirju, võib eristada nelja põhitüüpi. Kõige arvukam tüüp on kivikalmed. Kivikalmete arv on suur, kuid nad näevad väga erinevad välja. Tarandkalmeid enam ei ehitatud, kuid sinna tehti ikkagi järelmatmisi. Rajati hoopis kangurkalmeid (tegemist on ringiga, kuhu maetakse). Kivivarekalmes on kive vähem. On ka kalmeid, kus on ääretult rikkalikke asju, näiteks Lepna, Proosa, Paju laevmatused kivikalmes. Kamberkivikalmed. Proosa kalmes lõhuti nõukogude ajal esemed töö käigus ära. Lepna haud on tuntud katkuhauana, mis oli Saaremaal Valjala vallas, avastas Marika Mägi. Nimi 'katkuhaud' oli sellest rahvast eemal hoidnud. Selles kalmes oli väga palju asju
Lähemas naabruses puudusid suuremad sõjalised üksused. Linnused olid eelkõige kaitseks vaenlase vastu, kuid võisid olla ka ülikute residentsiks. Linnused ei pruukinud olla suured (nt Rõuge linnuses olid mõned hooned). Linnuse kaitseseinad tehti horisontaalpalkidest. Keskmise rauaaja kalmed. Pilt on väga kirju, võib eristada nelja põhitüüpi, kivikalmed, laevkalmed, põletusmatused ja kääpad. Kivikalmed nägid väga erinevad välja. Rajatakse kangurkalmeid (ümara põhjaga kivikalmed, diameeter 5 m, konstruktsioon pole). On kolm kalmet, kus on palju panuseid (Lepna, Proosa ja Paju). Proosa ja Paju kalmed olid nõukaajal lõhutud. Saadi kuldesemeid. Lepna kalme oli kummaline, sest see oli rahvapärimuste järgi tuntud katkuhauana, asus keset põldu. Katkuhaua nimetus hoidis hilisemal ajal rahvast eemal. See kalme (kivid lohus) andis palju infot, tegemist oli kalmega, mille maa sisse oli süüvitatud madalam ala, kuhu olid laotud paekividest müür
annaabi.ee 
