Vööd pole vahepeal ära võetud isegi öösel magades. Vöö arvati kehale tuge andvat nii otseses kui 8 Marek ka maagilises mõttes. Õlarätti kanti pidulikul puhul. Põlvini ulatuv kergem ülerõivas, vammus, tehti XIX sajandi algupoolel valgest, teisel poolel vesihallist villasest riidest. Kaelus kanditi kirju sitsiribaga. Kasukad (kassukad) tehti Kihnus valgest lambanahast ja kaunistati punaste liignahkade ehk rihmadega. Kuni XIX sajandi lõpuni kandsid abielunaised tanu iga päev, XX sajandi algusest peale enamasti vaid pidulikel juhtudel. Igapäevaseks, hiljem ka pidulikuks peakatteks jäi lõua alla seotav rätik, mida varem kanti täiendavalt tanu peal. Rätikut kandsid ka tüdrukud. Mehed kandsid Kihnus kuni 1880-ndateni, so üleminekuni linnatüüpi
Samuti sepikoda, hobusetallid, viinavabrik ja nuumhärgade tallid. Kõigist neist on tänapäeval järele jäänud vaid müürijäänused. 20. sajandi alguseks oli mõisa kõrval- ja abihoonete arv 30. Säilinud on tuulik, aidahoone, jääkelder, karjalautade kompleks. Osaliselt on säilinud kuivatihoone. Ehitusmaterjaliks oli kasutatud tahumata maa- ja paekivi, seinad krohviti. 20. sajandi algul rajatud lehmalauda ja viljakuivati ehitamisel kasutati lõhutud maakivi, ukse- ja aknaavad kanditi punase telliskiviga. [1] Pilt nr. 1 1910 mõisahoone http://kukrusemois.ee/meist/ 1.2 Von Tollid 1841.aastal sai Kukruse mõisa omanikuks ajaloohuviline sõjaväelane polkovnik Robert von Toll (1802-1876), kes sõjaväeteenistusest lahkununa pühendus jäägitult mõisa majapidamisele ja ajalooliste ürikute kogumisele ning läbitöötamisele. Ajapikku kujunes Kukruse arhiivist Baltikumi suurim ja
Seeliku pikkus sõltus olemasolevate kangastelgede laiusest. Tavaliselt oli see 7080 cm. Kui oli vaja pikemat seelikut, siis õmmeldi alla äärde värvilisi riide või kardpaelu. Lisaks on kaunistusena kasutatud veel valgeid kokkumurtud kangast sakke. Sakkide ülemine serv on kaetud sinise paelaga. Sarnane seelik on kasutusel olnud ka Audrus ja Tõstamaal (Manninen 1927: 266). Seeliku allääre pahupoolele õmmeldi kuni 10 cm laiune linane toot. Alumine serv koos toodiga kanditi 0,7 cm laiuselt musta villase riidega. Eest jäeti seelik 20 cm laiuselt siledaks (Kaarma , Voolmaa 1981). Veel on tähelepanuväärne fakt, et ainus mandri Eestist pärit plisseerseelik ERM i kogudes on saadud Tori kihelkonnast Pärnumaalt (ERM 2375). Omandamise ajal, 1911.a, anti selle vanuseks 120130 aastat (Manninen 1927: 274). Pihtkuub ehk pikkkuub Pihtkuub tehti enamasti täisvillasest riidest. Poolvillane kuub oli vaesuse tunnus. Kangas oli harilikult toimne, harvemini labane
Tekkis olukord, kus piltlikult öeldes “direktori ja jumala vahel polnud kedagi” (kujutage endale korraks ette olukorda, et praegu kaoksid ettevõtete nõukogud ja omanikest poleks midagi kuulda. Järele jääksid vaid ettevõtete juhatused). Direktoritele selline situatsioon hirmsasti meeldis ja nad hakkasid käituma omanikena. Tavaliselt tegutsesid nad aga isiklikes huvides, mitte riigi huvides. Riigi vara kanditi eraettevõtetesse. Tolleaegsete nn riiklike aktsiaseltside juhatused ja riigiettevõtete haldusnõukogud ei töötanud kuigi efektiivselt. Riik ei suutnud endale kuuluvate ettevõtete direktoreid korrale kutsuda ja nägi tekkinud olukorrast väljapääsu peamiselt erastamises, st konkreetse ettevõtet hallata suutva omaniku leidmises- tekkimises-tekitamises. Eesti Vabariigi majanduspoliitika on igati soodustanud väliskapitali tulekut Eesti majan-dusse.
annaabi.ee 
