Nimelt tegid nad võimatuks näoilme kasutamise teksti ilmekustamisel. Seega tuleb tõdeda, et tänapäeval kõrgelt hinnatud miimika polnud rakendatav antiikses teatris. Kõik sõltus vaid näitleja sõnadest ja häälest, mis kostsid paremini tänu suuavadele ning resonaatoritele. Kuna lava asus publikust suhteliselt kaugel, siis tagumistel ridadel istuva vaatjaskonna nägemuse soodustamiseks kasutati nn koturne. Need olid poole meetri kõrgused, seest õõnsad ning kõrgete kandadega jalanõud, mis suurendasid näitlejate kasvu. Koturnide leiutus omistatakse Aischylosele. Esinejate kostüümid vastasid näidendi laadile. Komöödiategelased kandsid enamasti lühikesi riideid ja paljudes lavastustes nahast fallost ehk suguliiget. Lõbusa meeleolu loomiseks kinnitasid lavalolijad riietuse alla kõhule ja istmikule padjad, mis moonutasid keha. Rõivastus oli suhteliselt lihtne, kuna kajastas tavaliste inimeste elu.
epoodiga. Peale nende esineb pateetilisemais stseenes veel lrilisi dialooge koori ja nitlejate vahel, mida nimetatakse kommosteks. Koor koosnes Aischylose ajal 12- st, Sophoklesest peale 15- st liikmest, kellest ks (korfaios ehk koorijuht) juhatas koori esinemise ajal ja teatavail juhtudel rkis koori nimel. Naisosad tideti meesnitlejate poolt. Niihsti nitlejad kui ka koor kandsid uhkeid rivaid; nende kasvu suurendati koturnide ehk paksude taldadega ja krgete kandadega jalanude ja krgete parukate abil. Koturnide leiutus omistatakse Aischylosele. Nole asetati mask hlekvendaja taolise suuavausega. Maskid kujutasid teatavaid kindlaid tpe, sest miimika, mida nd nii hinnatakse, polnud rakendatav antiikses teatris lava suure kauguse tttu publikust. Teater koosnes jrgmistest osadest: 1) theatron, publiku asupaik. Kaljusse raiutud istmed kerkisid lestikku vhehaaval laienevate kontsentriliste poolringide nol
nimetatakse kommosteks.(Lill,A.2004, lk 187) Koor koosnes Aischylose ajal 12- st, Sophoklesest peale 15- st liikmest, kellest üks (korüfaios ehk koorijuht) juhatas koori esinemise ajal ja teatavail juhtudel rääkis koori nimel.(Lill,A.2004, lk 146) Nii näitlejad kui ka koor kandsid uhkeid ja eredavärvilisi rõivaid; nende kasvu suurendati koturnide ehk paksude taldadega ja kõrgete kandadega jalanõude ja kõrgete parukate abil, hiljem kasutati ka kõrgeid peakatteid. Koturnide leiutus omistatakse Aischylosele. Suures vabaõhuteatris oli näitlejate pikkuse lisamine hädavajalik, et neid näeksid hästi viimases ridades istujad. Komöödia näitlejate välimus oli pikka aega enam-vähem ühesugune. Tavaliselt kuulusid tema kostüümi koomiline mask, pehmed sussid, trikootaolised ihuvärvi püksid, lühike groteskselt polsterdatud tuunika ning Aristophanese-aegsetest
- üleshüpe sügavkükist, maandumine elastselt. Sama maandumisega väljaasteasendisse. - hüplemine erinevatest asenditest (väljaaste, sahk, käär). - ühe suusa libistamine kõrvale-tagasi a) paralleelasendis, b) ainult kannaosa, c) ainult ninaosa. - suusaninade/kandade korduv kõrvale ja tagasi tõstmine. - juurdevõtusamm küljele, hüplemine küljele ja tagasi. - kahel suusal hüplemine küljele ja tagasi a) suusad paralleelselt, b) ainult kandadega, c) ainult ninadega. - hüppepööre 45°, 90°, kuni 180°. - üles alla kergenduse sooritamine (jalgade kiire sirutamine ja kõverdamine) nii, et suusad vabastatakse hetkeks koormusest, kuid kontaks lumega säilitatakse. - kergenduselt suusakandade kõrvale ja tagasi libistamine nii, et suusatallad säilitaksid kontakti lumega. - ühe suusa kantimine sisekandile ja väliskandile. - kahe suusa kantimine: vasakule, paremale, sisemistele, välimistele, nõlva/mäepoolsetele kantidele.
See oli ainus keel, mida ta kuulis, ainus heli, mis häiris maailma vaikust. 146 Siis ajas ta ennast kohevile kui lind päikese paistel. Äkki nakkas temasse kella maruhoog, ta pilk muutus imelikuks, ta jäi kella varitsema nagu ämblik kärbest ja hüppas siis järsku meeleheitlikult talle selga. Niiviisi kuristiku kohal rippudes haaras ta kella hirmsast kõikumisest sinna-tänna paisatuna vaskelukal kõrvakestest kinni, pigistas ta põlvede vahele, kannustas teda oma kandadega ja andis kogu oma jõu ning keharaskusega ta metsikule lennule hoogu juurde. Torn vappus, tema aga karjus ja kiristas hambaid, ta punased juuksed tõusid püsti, ta rind lõõtsus nagu sepalõõts, ta silm pildus leeke, kellakoletis aina hirnus ja hingeldas tema all. See polnud enam Jumalaema kiriku suur kell ega Quasimodo, vaid oli unenägu, tuulepööris, torm; ratsa kihutav heli; lendavale laudjale klammerdunud tont;
panna. Kas te arvasite, et ma olen selle unustanud? Indiaanlase veri ei voola mu soontes asjata. Nüüd olete mul käes ja nüüd õiendame oma arved!» Nende sõnade juures ähvardas ta arsti rusikaga näkku. Arst tõstis äkki käe ja lõi lurjuse pikali. Potter laskis noa langeda ja hüüdis: «Kuulge, kuidas te tohite mu semu lüüa!» Järgmisel hetkel oli ta arstist kinni haaranud ja mõlemad rabelesid kõigest jõust, trampides rohtu ja kiskudes mulda üles oma kandadega. Indiaani Joe kargas jalule, silmad vihast leekimas, kähmas Potteri noa ja hiilis nagu kass küürutades võitlejate ümber, otsides soodsat juhust. Äkki rebis arst end lahti, haaras raske mälestustahvli Williamsi haua peatsist ja virutas sellega Potteri jalust maha. Seda hetke käsutas segavereline ja torkas noa käepidemeni noormehele rinda. Arst vaarus ja kukkus pooleldi Potteri peale, ujutades ta üle verega, ja samal 1 Potter ja Joe kaevasid doktorile laiba hauast välja
annaabi.ee 
