Kisendad,kodumaa 1 Ükski võim ei saa sulgeda suud, karjeks avatud suud meie maa, meie õiguse järele. Ka siis, kui meie hõim selga saab surisärgi manala õues, kuulete kisendust kõues, kanarbikus ja soos, sügissajus ja rajuhoos õiguse järele. 6 2 Sinu käed nad aheldanud, kodumaa, peksnud narmaiks su piha. Aga su vabadusiha murda ei saa võõra piits ega kepp. Vaevakask ja maarjalepp nurmedel mullani maas. Aga nad ei sure, vaid tõusevad taas, siis kui sureb meie mure. 3 Pilved pahempidi karjun, killu kisendan kuust.
1942 Idas Peipsi on kuivanud kokku. Veel kaardil kui tindiplekk. Mõisas lüüakse uuesti lokku: Gottmituns Eier und Speck. 19?? Varsti on sasitud, Vennasvabariiklikult kasitud, pulstunud karukere me Pandivere. Suure Venna surmalinnu Kukersiit Sirrividiviit Fosforiit Kisendad, kodumaa! Ükski võim ei saa sulgeda suud meie maa, meie õiguse järele. Ka siis, kui meie hõim selga saab surisärgi manala õues, kuulete kisendust kõues, kanarbikus ja soos, sügissajus ja rajuhoos, õiguse järele. Kasutatud kirjandus: Arvo Mägi - ,,Kalju Lepik" Kalju Lepik ,,Öötüdruk" http://et.wikipedia.org/wiki/Kalju_Lepik Pilt leheküljel 3 - http://www.jarva.ee/public/files/kalju_lepik.jpg
Seal oli ka paar luuletust teemal armastus, kuid need olid liiga lühikesed ja ei meeldinud mulle eriti. · Nimeta luuletuste teemasid, mille kohta autor vahendab oma mõtteid ja tundeid. Peamiselt on teemaks loodus, armastus ja kodumaa. · Millisena näeb autor inimsuhteid, armastust, elu mõtet, igapäevaelu, aega, loodust -Loodus- Kanarbikus kasvasin, sambla süles sirgusin, kaste külm mind kaisutas, pilve puhkel paisutas: olen nõmmelill. Tuli päike, tulisilm, teiseks, teiseks läks kõik ilm. Laasi hakkas hiilgama, õhud õrnad õõtsuma, ilutsema ma. -Armastus- Oh ära karda, kallis, ei ma sind tülita! Ei iialgi su armu sult taha kerjata: võin uhkelt, külmalt, võõralt su silmi vaadata -
rioodi kõige valdavama teema juurde. Haava armastusluule kõige omapärasemaks jooneks on armastustunde ühinemine siira igatsusega headuse ja ilu järele. Luuletustes ,,Lill" ja ,,Nõmmelill" on Haava väljendanud looduse hingestamise kaudu inimese ja looduse ühtsust. On vaja meenutada Heine luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista Haava looduse hingatuse omapära. Haava kujundites pole Heine muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tükike tõelist nõmme ja laant: Kanarbikus kasvasin, Tuli päike, tulisilm, sambla süles sirgusin, teiseks, teiseks läks kõik ilm. kaste külm mind kaisutas, Laasi hakkas hiilgama, pilve puhkel paisutas: õhud õrnad õõtsuma, olen nõmmelill. ilutsema ma. (Nõmmelill) Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab ,,Luuletuste" esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo: (Unes nägin) Unes nägin hiilgavat Aga ei ma sinna nüüd kalli silmad säravad, imemaad, igatse: kaunimad,
annaabi.ee 
