Rein Rannap on helilooja, pianist ja improvisaator, tuntud ka kui rock-ansamblite Ruja, Hõim ja Noor Eesti asutaja. Ta on mitmekülgne ja laia tegevusalaga muusik, kelle loomingu ja interpretatsiooni ainulaadses stiilis on ühinenud kerge ja tõsise muusika taotlused. Ta on edukalt üles astunud kui klassikalise taustaga rokkmuusik, esitanud klassikalist klaverirepertuaari, jazz- ja vabu improvisatsioone, kirjutanud sümfoonilist muusikat, kooriteoseid ja muusikat klassikalistele kammerkoosseisudele ning loonud ligi 200 levilaulu, mis on kujunenud kõige kaalukamaks ja enim tuntust toonud osaks tema loomingust. Rein Rannap on sündinud 6. oktoobril 1953 Tallinnas ning üles kasvanud läbinisti muusikat täis keskkonnas, professionaalsete muusikute peres ema Ines Rannap oli viiuldaja ja Isa Heino Rannap muusikapedagoog. Muusika, klaverimäng ja helilooming on alates esimestest eluaastatest kuulunud elu loomuliku osana tema igapäevategevuse juurde.
70) palju puhkpille. "Tristan ja Isolde" Wagneri kõige ulatuslikum teos on "Nieblungide sõrmus", see koosneb neljast ooperist (Valküürid, Siegried, Reini kuld, Jumalate hukk) H. Berlioz Tema looming on läbi ja lõhki programmiline. Programmilisi sümfooniaid on tal mitmeid, nt "Harold Itaalias", "Romeo ja Julia". Berlioz kirjutas ka oopereid, nt "Beatrice ja Benetict", "Troojalased", oratooriumi "Fausti needmine", "Kristuse lapsepõlv". Berlioz ei kirjutanud kammerkoosseisudele. G. Bizet Ta kirjutanud muusikas mitmes zanris, nt laule, orgestriteoseid. Aga kuulsaks on ta saanud tänu ooperitele, mida ta kokku kirjutas 30. Need ooperid ei olnud tema eluajal menukad. Ooperite muusika oli küll prantsusemeelne, kuid väga palju oli eeskuju võetus Saksast ja Itaaliast. "Carmenit" on peetud kõige populaarsemaks ooperiks. Arvatavasti on seda mänginud kõik ooperiteatrid. Selle menu saladus peitub väga hea süzees, meeldejäävates
sõnul peitub suur energeetiline väärtus, aga ka sümboolne tähendus ("midagi kauget, kuldset ja süütut"). Pisut idamaine atmosfäär, tunda on Raveli ja Takemitsu jooni, meenutab ka Kantseli ja Tertenjani muusikat. "Safra" (2005) klaverile ja keelpilliorkestrile orientaalne värving "Tsirgutii" (2005) flöödile ja keelpilliorkestrile. Olemuselt ja kõlapildilt sarnaseid teoseid on heliloojal ka kammerkoosseisudele, eriti armastab ta saksofoni. Kammermuusikale on iseloomulik vaheldusrikas, kohati orienaalsete mõjudega helipalett. "Kohtumine" saksofonikvartetile (1999) klõbinad, veerandtoonid, pilli sisse puhumine. Vulisev, sillerdav. "Allikas" (2000) altsaksofonile ja vibrafonile helilooja peab ise üheks paremaks saksofonilooks "Laulan üle merede" altsaksofonile (2006) "Metsalill" oboele 2000
Pooldas Beethovenit. 1830 valmis tema esimene suurteos "Fantastiline sümfoonia". 27- aastaselt sai ta selle teose eest Rooma preemia. Looming Tema looming on läbi ja lõhki programmiline. Programmilisi sümfooniaid on tal mitmeid, nt "Harold Itaalias", "Romeo ja Julia". Berlioz kirjutas ka oopereid, nt "Beatrice ja Benetict", "Troojalased", oratooriumi "Fausti needmine", "Kristuse lapsepõlv". Berlioz ei kirjutanud kammerkoosseisudele. Kuulame: "Fantastilise sümfoonia" neljandat osa "Teekond hukkamisele"
(marimbakontsert "Ardor", 2001), löökpillimängija Evelyn Glennie ja Flandria Kuningliku Filharmoonia orkester ("Magma", 2002), Lääne-Saksa Ringhäälingu raadiokoor ja Raschèr Saksofonikvartett ("Meditatio", 2004), Austraalia Kammerorkester ("Whistles and Whispers from Uluru", 2007) jt. Tüüri helitööd on kõlanud paljudel festivalidel, näiteks Border Crossings Torontos (1990: "Arhitektoonika IV"). Aastatel 1988-1992 valminud sari koosneb seitsmest mitmesugustele kammerkoosseisudele kirjutatud teosest. Pealkiri viitab muusika ülesehituse arhitektuursele selgepiirilisusele ja täpsele vormile., Bang On A Can New Yorgis (1992: Keelpillikvartett), Vale of Glamorgan Festival Wales'is (1996: "Excitatio ad contemplandum", "Transmission", "Action. Passion. Illusion"; 2002: Tsellokontsert), Wien Modern (1997, 1998), Huddersfieldi nüüdismuusika festival (1998: "Passion", 3
annaabi.ee 
