korraldused, mis püüavad hoida koos impeeriumit ilma vastava bürokraatia ja distantseerituseta ning kus erinevad grupid peavad sallima üksteist ja töötama välja oma kooselu tingimused. Selline korraldus pole võimatu ja edu saadab sellist ühendust tõenäolisemalt siis, kui taoline konsotsiatsioon enne tugevate rahvuslike liikumiste algust tekib sest siis ei kiputa kallale vanadele kommetele. Aga just hirm kallalekippumise ees võibki konsotsiatsiooni lõhki ajada, st üks osapool hakkab kartma ühenduse muutumist rahvusriigiks, kus enamuses ja valitsevaks praegune naaber ja liitlane, kes siis teise sallivust justkui enam ei vajagi. Aga niikaua kui teatav austus teine- või üksteise vastu 4 valitseb, kehtib ka põhimõtteline äratundmine, et ,,teistelgi" on õigused. /Ekskurss: ,,teistega" on muidugi asi üldse segane ja raske
nimeta jääda. Näiteks rootsiaegse luterliku agenda järgi peab pastor juhul, kui ristimine toimus ilma tema osavõtuta, ristijale küsimuse esitama, kas laps on nime saanud. Juhul, kui tal veel seda ei peaks olema, antakse nimi alles siis, kui ristimist õpetaja juurde registreerima minnakse. (Ibid) Seega oli ristimises nimepanekust märksa tähtsam maagiline külg, seda toimingut mõisteti kui inimese andmist taevaste jõudude kaitse alla, mis hoidis ära kurjade olendite kallalekippumise. Tunnistust sellest annab järgmine muistend: Ühte tallu võetud karjane. Temal olnud vanemad surnud. Öösel maganud karjane ahju pääl, kuid tihti karjunud ta, et keegi tahab temale kallale tungida mingi kärnkonna moodi olevusena. Seal mõelnud pererahvas, et võib-olla on laps ristimata. Kohe kutsuti sinna ka naabertalu rahvas ja laps ristiti. Sellest peale kadunud lapse kallale tungija.(Ibid)
kättemaksmiseks tollele, kes oli surmanud kelelgil hõimlase. Hea maagiaga pandi maksma õiglus, nagu seda mõistis zande hõim, ning bagbuduma muutus mõjutuks, kui seda kasutati ebaõigel eesmärgil. Samas peeti loitsimist väärteoks. Selle all mõeldi maagiat, eriti just materjaalsete objektide maagilist ärakasutamist, et teha kurja sellele, keda keegi mingil põhjusel vihkas. Selline loitsimine oli ebaõiglase kallalekippumise vorm, mis juhtus kiivusest, kadedusest, saamahimust või inimese muudest madalatest ihadest. Sellise loitsimise puhul kasutati maagiat antisotsiaalsel kujul ning see oli zande hõimus taunitud. Evans-Pritchard nimetas maagia kolmandat varianti ,,nõiduseks". Selle aluseks oli sisemine võlujõud või vägi, mille mees oli pärinud isalt või naine emalt. Selle väe ehk mangu allikas oli füüsiliselt olemas ,,nõia" kõhus või kasvajana tema maksa
tekitati kannatanule ka füüsilist valu või mitte. Nt: Kotijooks, kui varas jookseb ja väänab kätt naisel, et kott kätte saada - röövimine Kui aga varas võtab koti valutult ära, siis on see vargus. Röövimisel oleneb kas vägivald on kaasatud eseme äravõtmise juures. 11. Kelmus, selle erinevus muudest varavastastest süütegudest. Kelmus, pettus - kuritegu võõra vara ja varaliste õiguste vastu, teistest sarnastest kuritegudest erineb meetodi või kallalekippumise vahendite poolest (pettus, kannatanu eksiteele viimises tõe moonutamisega või väära asjaolu välja mõtlemisega, tihti lihtsalt faktide maha vaikimisega). Ühtede varaliste kallalekippumiste liikides – varguses, riisumisel, omistamisel – on kallalekippuja tahe suunatud vahetult asjale, möödudes valdaja või omaniku tahte mõjutamisest. Kaitstav õigushüve on vara. Koosseis – pahateo toimepanija petab vara omajat või käsutajat, pettuse tõttu teeb omanik vara käsutuse
annaabi.ee 
