Kannel vanim tantsumuusika pill tuntuim muistne keelpill mängitakse näppides Eesti vanim kandletüüp on väikekannel, 6-7 keelt, ühest puust õõnestatud. Uuem külakannel, 10-11 keelega. Kannel on mitmete rahvuste muusika sümbol. 13.-14. Saj rootslaste kaudu põhjamaade pill- poognaga mängitav hiiu kannel. Hiiu kannel- ühest puust valmistatud raamiga kõlakast ning 3-4 jõhvist keelt. Mängitakse püstloodis või veidi kallakil põlvedel. Viiul Eestis hakkas viiul levima 17-18 sajandil. Sooltest või metallist keeled ning ümarate vormidega õhukestest laudadest kõlakast andis pillile särava kõla. osteti poest ja tehti ka ise. Viiuliga oli rahvatantse parem saata kui torupilliga. mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispõll ja uuema aja jauram (umba). Jauramit mängiti vastu põrandat lüües. ÕHKPILLID Õhkpillides tekitab heli vibreeriv õhusammas
hauakivi kohale maapealsed ruumid - kujunes mastaba. Niimoodi hakkasid maapealset osa nimetama väljakaevamistel osalenud fellahhid, sest see meenutas neile koduukse kõrval olnud istepinki (araabia keeles mastaba). Niisuguse nimetusega ongi need haudehitised teaduses tuntud. Vanimad mastabad on pärit 1. dünastia ajast. Lõpliku kuju sai mastaba 2. dünastia ajal. Siis koosnes see kahest maa-alusest kambrist (hauakamber ja hauapanuste kamber) ning maapealsest osast. Viimane oli piklik, kallakil seinte ja lameda katusega 3 - 6 meetri kõrgune kivikast. Idaseinas oli petikuks, millest käis sisse ja välja Ka - inimese vaimne teisik ehk hing, kes elas tema kehas. Ka oli inimese kaitsevaim ja sündis koos temaga. Pärast inimese surma elas Ka hauakambris edasi surnu esindajana. Sellepärast tuli tema eest hoolt kanda. Petikuks pidi surnu eest palvetajatele näitama ka läänesuunda. Läänes, päikese loojumise kohas, asus egiptlaste arvates surnute riik.
võõrad täpid ja omad täpid – Kõik olid nahal läbisegi, Tihni-Tähni heameelest kilkas, Tihni-Tähnile muret tegid. tukkuvat krokodilli pilkas: „Kuu teab, tuul teab, Seal, kus voolas lualaba, oled puupea, elas doktor Krokodill. mitte tuhkagi sa ei tea. Lualabas oli saba, Ma ei tahagi sellist arsti, ise kaldamudas magas arstimata saan terveks varsti.“ kallakil ja küllakil. Tihni-Tähni läks jõe äärde – Allikas: Heljo Mänd „Sallipall“ ehk saab arsti käest mõne määrde. Valiku põhjendus: Saab rääkida erinevatest haigustest ja arsti juures käimisest. Doktor muda alt välja puges, Mille üle lastega arutleda: Teemasse võib Haigust uuris ja täppe luges. võtta haigused ja nende ennetamise. Mida teha nohu ja köha puhul. Mis ravimeid/teed
Templi põhiosa valmis 18. dünastia vaarao Amenhotep III valitsusajal ning oma panuse andis ka 19. dünastia vaarao Ramses II. Juurdeehitusi on teinud ka hilisemad valitsejad. Sajanditega mattus tempel liiva ja muda alla ning selle müüride vahele tekkis küla. 1881. aastal avastas arheoloog Gaston Maspero templi taas, kuid enne väljakaevamisi tuli küla mujale kolida. Tempel on säilinud osaliselt, sh palju skulptuure ja obeliske ja imposantsed kujud Memnoni kolossid. Tempel on pisut kallakil, geomeetriliselt ülikeerukas ning kujutab endast inimese sümbolkujundit, omalaadset hiiglaslikku hieroglüüfi. Templis leidub ka arvukalt näiteid "kuldlõikest." Võimsa sammastikuga Luxori tempel asub veepiiril Luxori südames ning on üks muljetavaldavamaid iidseid monumente Egiptuses oma elegantse näitega vanaegiptuse templiarhitektuurist. Templi juurde viib Sfinkside allee, mis oli kunagi 2 km pikk, ulatudes Luxorist Karnakini
hauakivi kohale maapealsed ruumid - kujunes mastaba. Nii hakkasid maapealset osa nimetama väljakaevamistel osalenud fellahhid, kuna see meenutas neile koduukse kõrval seisnud istepinki (araabia keeles mastaba). Selle nimetuse all ongi need haudehitised teaduses tuntud. Vanimad mastabad pärinevad 1. dünastia ajast. Lõpliku kuju sai mastaba 2. dünastia ajal. Siis koosnes see kahest maa-alusest kambrist (hauakamber ja hauapanuste kamber) ning maapealsest osast. Viimane oli piklik, kallakil seinte ja lameda katusega 3 - 6 meetri kõrgune kivikast. Idaseinas oli petikuks, millest käis sisse ja välja Ka - inimese vaimne teisik ehk hing, kes elas tema kehas. Ka oli inimese kaitsevaim ja sündis koos temaga. Pärast inimese surma elas Ka hauakambris edasi surnu esindajana. Seepärast tuli tema eest hoolt kanda. Petikuks pidi surnu eest palvetajatele näitama ka läänesuunda. Läänes, päikese loojumise kohas, asus egiptlaste arvates surnute riik.
hauakivi kohale maapealsed ruumid - kujunes mastaba. Nii hakkasid maapealset osa nimetama väljakaevamistel osalenud fellahhid, kuna see meenutas neile koduukse kõrval seisnud istepinki (araabia keeles mastaba). Selle nimetuse all ongi need haudehitised teaduses tuntud. Vanimad mastabad pärinevad 1. dünastia ajast. Lõpliku kuju sai mastaba 2. dünastia ajal. Siis koosnes see kahest maa-alusest kambrist (hauakamber ja hauapanuste kamber) ning maapealsest osast. Viimane oli piklik, kallakil seinte ja lameda katusega 3 - 6 meetri kõrgune kivikast. Idaseinas oli petikuks, millest käis sisse ja välja Ka - inimese vaimne teisik ehk hing, kes elas tema kehas. Ka oli inimese kaitsevaim ja sündis koos temaga. Pärast inimese surma elas Ka hauakambris edasi surnu esindajana. Seepärast tuli tema eest hoolt kanda. Petikuks pidi surnu eest palvetajatele näitama ka läänesuunda. Läänes, päikese loojumise kohas, asus egiptlaste arvates surnute riik.
Need arhioloogilised reliikviad on kivist - vastupidavast materjalist, et nad püsiksid kogu igaviku ja pakuksid kaitset rüüstajate eest. Ometi tuleb meeles pidada, et nad moodustavad vaid ühetänaseni ainsana nähtava poole Egiptuse arhitektuurist. Vanimad mastabad pärinevad 1. dünastia ajast. Lõpliku kuju sai mastaba 2. dünastia ajal. Siis koosnes see kahest maa-alusest kambrist (hauakamber ja hauapanuste kamber) ning maapealsest osast. Viimane oli piklik, kallakil seinte ja lameda katusega 3 - 6 meetri kõrgune kivikast. Idaseinas oli petikuks, millest käis sisse ja välja Ka - inimese vaimne teisik ehk hing, kes elas tema kehas. Ka oli inimese kaitsevaim ja sündis koos temaga. Pärast inimese surma elas Ka hauakambris edasi surnu esindajana. Seepärast tuli tema eest hoolt kanda. Petikuks pidi surnu eest palvetajatele näitama ka läänesuunda. Läänes, päikese loojumise kohas, asus egiptlaste arvates surnute riik.
Poisid asusid teele ja kadusid pimedusse. Poole tunni möödudes kõndisid nad juba kalmistu pikas rohus. See oli lääne tüüpi vanamoeline kalmistu. Ta asetses künkal, umbes poolteist miili linnast eemal, ja teda piiras logisev puuaed, mis oli kohati sissepoole, kohati väljapoole längus, kuid ei seisnud kusagil püsti. Rohi ja umbrohi lokkasid üle kogu käimistu. Kõik vanad hauad olid sisse vajunud. Polnud ühtegi hauakivi; ümmarguse otsaga, ussidest puretud mälestustahvlid olid kallakil haudade köhal, otsides asjatult tuge. «Pühendatud -- selle ja selle -- mälestusele» oli nendele kord kirjutatud, kuid enamikul nendest ei oleks suudetud seda enam lugeda, isegi kui seal valge oleks olnud. Tasane tuul oigas puude okstes ja Tom kartis, et need võivad olla surnute hinged, kes kaebavad rahurikkumise pärast. Poisid kõnelesid vähe ja ainult sosinal, sest aeg, koht ja valitsev pühalikkus ning vaikus mõjusid neisse rõhuvalt. Nad leidsid värske mullakünka, mida
annaabi.ee 
