Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Kalju Komissaarov (0)

1 Hindamata
Punktid
Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.




KALJU KOMISSAAROV :)


Kalju  Komissaarov  sündis  8.  märtsil  1946.  aastal  Võrus  ja  suri  2017  aasta  märtsi 
alguses.  Ta  oli  ja  on  väga  hinnatud  lavastaja,  näitleja  ja  pedagoog.  Ta  oli  abielus 
Luule  Komissaaroviga  ning  Helle-Reet  Helenurmega.  Kalju  Komissarovi  hilisem 
elukaaslane oli Eve Pukk. Kaljul on kolm tütart ja üks poeg. Ta  oli  Eesti  Muusikaakadeemia  Kõrgema  Lavakunstikoolis  nii  dotsent,  kateedrijuht 
kui  ka  kursuste  juhendaja  erinevate  aastate  jooksul.  Lisaks  oli  ta  õppejõud  ka  TÜ 
Viljandi Kultuuriakadeemias.  Ta  lõpetas  1964  Tallinna  4.  Keskkooli  ja  1968  Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri.  Kalju  oli  1968-1974  Tallinnfilmi režissöör.  Pärast seda seadis ta oma sammud Noorsooteatrisse, kus ta 
oli  lavastaja  kuni  86.  aastani.  Alatest  1989.  aastast  kuni  1991.  oli  Kalju  Ugala 
teatris  peanäitejuht,  hiljem  sai  temast  juba  lavastaja.  (1986–88  ja  1991–2000) 
2013.  aastast  sai  temast  Endla  kunstiline  juht.  2013–14  aastatel  oli  Kalju 
sihtasutuse NUKU nõukogu esimees ning aastast 2013 Polygoni Teatrikooli patroon. Elulugu


Kalju  mängis  kaasa  telelavastustes  („Bessie  Smithi  surm”,  1965;  „Tagasi  kadunud 
maailma”,  1995),  filmis  („Surma  hinda  küsi  surnutelt”,  1978;  „Ideaalmaastik”, 
1981,  mõlemad  Tallinnfilm;  „Hirm”,  2004,  Exitfilm)  ja  teleseriaalis  „Kelgukoerad” 
(2006–13).  Osad lavastutes, filmides,  seriaalides


Komissarovi  omaaegsed  lavastused  polariseerisid  publikut  ja  kriitikat  mitte  ainult 
ideoloogiliste positsioonivõttudega (mida avalikult arutada ei saanud), vaid teatrikeelega. 
Plakatlikult lihtsad ja löövad kujundid, provokatiivsus, julged võõritused ja räme grotesk ei 
olnud igale maitsele vastuvõetavad. Samuti kasutas ta teadlikult ja irooniliselt popkultuuri 
elemente,  nii  et  vaid  natuke  liialdades  võib  Komissarovi  kuulutada  postmodernistliku 
esteetika  „maaletoojaks“,  kuigi  elunägemise  poolest  ei  ole  ta  kindlasti  postmodernist. 
Kaheksakümnendatel  muutusid  ta  lavastused  psühholoogiliselt  põhjendatumaks  ja 
lavalised metafoorid mahedamaks. Õpilase ja õpetaja suhtes on aga kõige olulisem, et ei 
oleks hirmu. Õpilased omakorda kinnitavad, et Komissarov nõudis neilt iseseisvust, kas või 
isepäisust;  säilitades  oma  arvamuse,  talub  ta  erisuguseid  maailmapilte  (nõnda  kirjutab 
Jaanus  Rohumaa  „Teatrielus  1999“)  –  peaasi  et  õpilasel  oleks  oma  maailmapilt  ja  oma 
nägu. Ta pidas oluliseks õpetada, kuidas elus ja teatris ise toime tulla: teha valmis roll, kui 
lavastajast pole abi, või teha teater, kui töökohta ees ootamas pole. „Ta justkui suurendab 
õpilases  ego  jõudu,  õpilane  peab  tahtma  ja  suutma  oma  maailma  luua,“  kirjutab  Katri 
Aaslav-Tepandi.  Õpilased  ei  pea  käima  õpetaja  sissetallatud  ja  ettenäidatud  teed,  vaid 
olema  „ise  isiksused“.  Ja  nad  ongi.  Kolmandik  täna  avalikustatud  lavastaja-  ja 
näitlejaauhindade nominentidest on õppinud Komissarovi käe all. Komissaarovist


● Eesti NSV teeneline kunstnik (1979)
● Eesti NSV rahvakunstnik (1987)
● Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia 1976
● Lavastajapreemia 1987
● Eesti NSV riiklik preemia 1987
● Priit Põldroosi nimeline auhind 2000
● Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia 2015
● Valgetähe III klassi teenetemärk (2006)
● Viljandi linna elutööpreemia (2016) 
● Tartu Ülikooli suur medal (2016) Tunnustused


● 1985 Lion Feuchtwanger / Mati Unt "Vennad Lautensackid"
● 1985 Tšõngõz Ajtmatov / Jaak Allik / Kalju Komissarov "Ja sajandist pikem on päev"
● 1987 Janno Põldma "Teekond punktist A punkti B" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
● 1987 Richard Rodgers / Oskar Hammerstein II "Oklahoma!" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
● 1988 Anton Tšehhov "Kolm õde" (TRK lavakunstikateedri XIII lend)
● 1988 Vello Lattik / Vladislav Koržets "HEA ehk Hirmus Eesti Asi ehk Rahvarinne tegutseb" (koos Jaak  Allikuga) ● 1989 Jean Anouilh "Becket ehk Jumala au"
● 1989 Vladislav Koržets "Idakonn"
● 1989 Alfred Mering / Huko Lumet / Leo Normet / Edgar Arro "Rummu Jüri"
● 1990 William Shakespeare "Kuningas Lear"
● 1990 William Shakespeare "Suveöö unenägu" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
● 1990 Mati Unt "Keiser Nero eraelu" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
● 1990 George Bernard Shaw "Südamete murdumise maja"
● 1991 Jan Brdečka "Limonaadi Joe" (TRK lavakunstikateedri XV lend)
● 1992 Oskar Luts / Kalju Komissarov "Nukitsamees"
● 1992 Peter Shaffer "Equus"
● 1993 Richard Rodgers / Oskar Hammerstein II "Helisev muusika"
● 1994 Carlo Gozzi "Kuninglik armujaht" (EMA Kõrgema Lavakunstikooli XVII lend) Nukuteatri õues Lavastused Ugala teatris


● 1994 Bertolt Brecht / Vladislav Koržets "Kolmekrooniooper"
● 1994 Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness"
● 1994 Maksim Gorki "Põhjas" (EMA Kõrgema Lavakunstikooli XVII lend)
● 1996 Jevgeni Švarts "Draakon" (lavastatud Viljandi lossimägedes]]
● 1996 Arthur Miller "Proovireisija surm"
● 1997 Kalju Komissarov "Saabastega Kass"
● 1997 Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" (lavastatud Viljandi lossimägedes)
● 1998 Eduard Vilde "Tabamata ime" (Viljandi Kultuurikolledži II lend)
● 1998 Lev Tolstoi "Elav laip"
● 1999 Molière "Tartuffe" (Viljandi Kultuurikolledži teatriüliõpilaste 2. lennu diplomilavastus)
● 2000 Jalmari Finne "Naiste naljad, meeste mängud"
● 2000 Molière "Scapini kelmused" (lavastatud Viljandi lossimägedes)
● 2001 Mark Twain "Tom Sawyeri seiklused"
● 2001 Jõuluetendus "Ka klounidel on jõulud"
● 2001 Kalju Komissarov "Meie tänav" (tänavateatrietendus; Viljandi Kultuurikolledži IV lend)
● 2002 William Shakespeare "Tõrksa taltsutus" (Viljandi Kultuurikolledži IV lend)
● 2004 Jean Anouilh "Orkester"  


Lavastused Rakveres: ● 2000 Olga Muhhina "Tanja, Tanja"
● 2003 Urmas Lennuk "Ellumõistetud"
● 2004 Urmas Lennuk "Boob teab"
● 2007 Edmond Rostand "Cyrano de Bergerac"
● 2013 Tom Kempinski "Lahuselu" Lavastused Endla teatris ● 2007 Mart Kivastik "Kangelane"
● 2010 Astrid Lindgren "Röövlitütar Ronja"
● 2011 William Gibson "Imetegija"
● 2012 Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus" 
● 2014 Mart Kivastik "Vares" Lavastused mujal


KASUTATUD KIRJANDUS: ● https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kalju-komissaro v-opetaja-ja-lavastaja/ ● http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/komissarov_kalju2
● https://et.wikipedia.org/wiki/Kalju_Komissarov


AITÄH  KUULAMAST! :)

Document Outline

  • Slide 1
  • Elulugu
  • Osad lavastutes, filmides, seriaalides
  • Komissaarovist
  • Tunnustused
  • Lavastused Ugala teatris
  • Lavastused mujal
  • KASUTATUD KIRJANDUS:
  • Slide 10

Vasakule Paremale
Kalju Komissaarov #1 Kalju Komissaarov #2 Kalju Komissaarov #3 Kalju Komissaarov #4 Kalju Komissaarov #5 Kalju Komissaarov #6 Kalju Komissaarov #7 Kalju Komissaarov #8 Kalju Komissaarov #9 Kalju Komissaarov #10
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2021-04-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 0 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor vahtramae-emil Õppematerjali autor
Komissaarovi elulugu, tunnustused ja põnevad faktid

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

Elmo Nüganen
18
docx

Elmo Nüganen

head töökohta. Kuid teda kutsuti ka Tallinna, seega otsustati Eesti kasuks. Õppima läks Elmo Tallinna 37. Keskkooli. Tema ja ta õde Anne-Ly mõlemad lõpetasid selle kooli ( Elmo lõpetas 1980. aastal). Samal päeval, kui Anne-Ly lõpetas, sündis Elmol esimene tütar Saara. Ta mängis punk-bändis ,,Pelikan", mis loodi 1977. aastal. See oli Tallinna 37. Keskkooli ansambel. Elmo mängis seal basskitarri. (http://et.wikipedia.org/wiki/Elmo_Nüganen ; http://ruja.ee/#/Teema/926/ ; Kalju Orro, Vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk 12-14) 1982. aastal lõpetas Tallinna 4. Tehnikakooli rätsepaeriala. Elmo on öelnud, et ta läks rätsepaks õppima, kuna ei julgenud teatrikooli minna. Ta kartis, et ta enesehinnang võib saada tugeva löögi, kui ta sisse ei saa. (http://et.wikipedia.org/wiki/Elmo_Nüganen) 1982-1983 õppis Elmo Nüganen Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist . Samal

Näitlemine
NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
42
docx

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

Viimatiöeldut võiks laiendada ka eesti teatrile, kuigi meie kultuuriruumis ei ole poliitilise teatri mõistet üldiselt kuigivõrd kasutatud. Lähtudes saksa teatriteoreetiku Fischer- Lichte määratlusest, mille järgi on poliitilises teatris ühiskondlike ja globaalsete probleemide käsitlemise kõrval sama oluline lavastuste uudne esteetika (Pesti 2009: 6), on 1960.–1970. aastate eesti teatriuuenduse taustal poliitilisi aspekte leitud näiteks Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi lavastustest (vastavalt Paul Kuusbergi romaani alusel sündinud „Südasuvi 1941”, 1970, ja filmi „Nürnbergi protsess” lavatõlgendus „Protsess”, 1975). 1960.–1970ndate teatri kohta on samas väidetud, et „poliitiliselt mõjusid ka puhtinimlikud filosoofilised kategooriad” (Unt 1990: 4). Intrigeeriv oli nõukogude-aegse teatri topeltkodeeritus või kahekordne politiseeritus: võõrvõimu ideoloogiline surve kunstile vs

Eesti kultuuriajalugu



Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun