Valgejärv on Eestis unikaalne. Valgejärv on kõigest 0,5–1 m sügavune, kuid selle põhja katab 2–3 m paksuselt järvelubi. Lubi tekib ilmselt sinna voolavate lubjarikase allikate mõjul. Järv kuulub lubja- ja segatoiteliste järvede rühma. Vesi on hele ja põhjani läbipaistev. Elustik on seal vaene. Valgejärve ja selle ümbrus on toitumis- ja pesitsusalaks paljudele linnuliikidele. Valgejärve maastikukaitseala kaitse-eesmärk on elupaigatüüpide – vähe- kuni kesktoiteliste kalgiveeliste järvede, rabade, siirde- ja õõtsiksoode, lääne-mõõkrohuga lubjarikaste madalsoode, nõrglubja-allikate, liigirikaste madalsoode, vanade loodusmetsade ning rohunditerikaste kuusikute kaitse. Joonis 1. Valgejärv (2009) 2.Valgejärve loodusõpperada Valgejärve rada tutvustab Harjumaal, Nissi valla lääneosas asuvat Valgejärve looduskaitseala ja selle ümber asuvaid loodusväärtusi. Infostendidel ja väikestel tahvlitel on Valgejärve
1937. a registreeriti suvitajaid kaheteistkümnest välisriigist, lisaks rohkelt supelsaksu omalt maalt.[1] ( Verevi järv 1958) 2.1Muistend Muistendi järgi on Verevi järv saanud oma nime sellest, et ta on tulnud karistama Uku ohvripaiga rüüstajaid, kelle veri on värvinud järve vee verevaks ehk punaseks. 2.2Supluskoha asukoht (Järve 1, Elva linn, 61504,Tartumaa) 3. Elustik Verevi järv kuulub kihistunud kalgiveeliste rohketoiteliste järvede hulka. Kihistuse olemasolu on järve ökosüsteemis väga oluline tegur. Tugev hapniku- ja temperatuurikihistus oli täheldatav juba aastail 1928-1929. Verevi on üks paremini uuritud Eesti järvi . Järv on väga keeruka ökosüsteemiga, kus ökoseisundi kõikumised võivad olla väga kiired ja suured. Inimmõju on olnud sellele järvele väga suur. Tänu mitmetele meetmetele viimastel aastatel on suudetud ökoseisundit
12,2 kraadi); hapnik puudus vees juba 6-7 m vahel. Läbipaistvus keskmine kuni suur (1,8-4,0 m). Veereaktsioon on suvel pinnakihis aluseline, põhjas happelisem , talvel pinnakihis aluseline (tabel 1). Mineraalainete sisaldus vees on kõrgenenud ( HCO3 sisaldus 161-193 mg/l), orgaanilisi ühendeid aga leidub vees üsna vähe (dikromaatne oksüdeeritavus 16-24 mg/l O2). 1977 aasta andmete põhjal kuulub Jõksi järv kihistunud kalgiveeliste rohketoiteliste järvede hulka. (A.Mäemets 1977) Jõksi järv koos on ümbrusega on kujunenud hinnatavaks puhkekohaks. Kohalikke seas on see eriti populaarne, siin toimuvad rahvapeod ja kokkutulekud. (A.Mäemets 1977) 3 1. ALGANDMED Üldist materjali Jõksi järve kohta on piisavalt, aga kui otsida midagi spetsiifilisemat, nagu näiteks hüdroloogilisi tingimusi, siis jääb materjalist puudust
Kaukasuse peaahelik, Uural, Kesk-Aasia jm). Graniitide rühma kuuluvad mineraloogiliselt koostiselt ka rabakivid, mis on eraldatud peamiselt oma omapärase struktuuri tõttu. JÄRVELUBI Kvaternaarne sete, kuulub karbonaatsete kivimite hulka, settekivimid. Järvelubi on settinud järvede põhja mitmesuguste lubivetikate kaasmõjul. Järvelubi ehk järvekriit on kollakasvalge pude sete, mida võib leiduda suhteliselt madalate kalgiveeliste järvede põhjasetetes. Järvelupja esineb Eestis paljudes piirkondades kasutatakse Lõuna-Eestis happeliste muldade lupjamiseks. KAMBRIUMI SINISAVI Settekivim, purdkivimite ja savide klass. Sinisaviks nimetatakse Eesti maapõues paiknevat ning Kambriumi ladestu alaossa kuuluvat sinakasrohelise värvusega savikihti. Tekkelt on sinisavi mereline. Savikihi paksus on küllaltki ühtlaselt 60...70 meetrit. Kasutatakse peamiselt tellise- ja tsemenditööstuses
Kõige tüüpilisemad esindajad asuvad Hargla ja Valga nõos (nt. Koobassaare, Aheru), kunagiste jääsulamisvete vooluteedes, mis on praeguseks tugevalt soostunud. Miksotroofsele tüübile on enamasti omane suur liigirikkus, Kalgiveelistes miksotroofsetes järvedes on fütoplanktoni biomass ja klorofüll hulk keskmised, kuid liigiline koosseis rikkalikum võrreldes teiste tüüpidega. Koosseisult sarnaneb selle rühma fütoplankton kalgiveeliste eutroofsete järvede omaga, kuid on suurema biomassi ja rikkalikuma liikide arvuga. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et mõõdukas orgaanilise aine manulus avaldab positiivset mõju vetikate kasvule ja mitmekesisusele. Liigiline varieeruvus on suur. Pehmeveeliste miksotroofsete järvede grupp on palju heterogeensem kui kalgiveeliste oma. Ta sisaldab mõningaid väga tumeda veega eutrofeerunud düstroofseid järvi, kus on väga kõrge orgaanilise aine ja väga
annaabi.ee 
