• tähtsamad uusromantikud olid endised realistid • 1900 Soome kunst PAriisi maailmanäitusel • 2 põlvkonda: Aho ja Järnefelt; Eino Leino • Ka Gallen-Kallelea ja Sibeliuse loomingus • Johannes Linnakoski(1869-1913) • Laul tulipunasest lillest • Pagulased Eino Leino(1878-1926) • “Märtsikuu laulud” varaküpse 17-aastase üliõpilase looming • Teadis “Kalevalat”, oli õppinud Runebergilt, Topeliuselt ja sulatas selle kõik ühte • Tõstis soome luule keeleliselt ja stiililiselt uuele tasemele, sh värsitehnika täiustamine, tihti luuletuse aineks mõni kangelane • koos vennaga toimetas kultuuriajakirja ja selle ilmumise lõppedes hakkas “Päivälehes” kirjandus-ja teatrikriitikuks • “Toonela luik”, “Luuleraamat”, “Helkalaulud”, “Talveöö”, “Hall”/”Soome kirjanikke”, “Soome
,,Kalevala" Sõjavastane rahumeelne vaim on ,,Kalevala" peatunnuseid mis ühtlasi teeb selle teose õige erinevaks enamikust varasematest eepostest, kus kesksel kohal on sõjad. Selle tegevus on enamasti lihtne, olmeline, maalähedane. Eepos koosneb runodest ehk lauludest. Runode põhivärss on neljajalaline trohheus, need vahelduvad aga ,,Kalevalas" õige tihti daktülitega- see toob rütmi vaheldusrikkuse ja paindlikkuse. ,,Kalevalat" märgati väga varakult. Lönnroti eepose otse- või kaudtõlgete mõjul sündis hilisromantismis eeposi teistelgi rahvastel.
1853. aastal esitas eepose käsikirja ,,Alg- Kalevipojana". Päriselt ilmus 1857-1861 ÕES-i toimetiste seitsmes andes (kokku 20 laulu, 19087 värsirida) koos saksakeelse tõlkega. Eepose ainestiku aluseks muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilastest. Nimi Kalev on esinenud varem omadussõnana tähenduses tugev, jõuline. Rahvaehtsate laulude kõrval ka hulganisti Kreutzwaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul. Kirjanduslike eeskujudena tuleb arvestada ,,Kalevalat", antiikeeposi, Vergiliuse, Gananderi teoseid. Eepos haarab laialdast probleemide ringi, veenev poliitiline üldistus eesti rahvuse kujunemisest, antifeodaalsest vabadusvõitlusest. Eeposes saab Kalevipoeg kuningaks, mitte ülikuks, vaid töömeheks, kes teeb sedasama mis rahvaski. Kreutzwald seostab Kalevipoja rahvale omase tööga. Kalevipoega pole kujutatud ideaalse ja eksimatu sangarina, vaid inimlikuna, kelle heade omaduste kõrval on ka nõrkused, mis avalduvad
kui tegelast ei esine; kunstkirjanduse, romantismi esteetiline tasand. Esimese viite „Kalevipojale“ teeb 17.saj keskel Stahl oma jutlusraamatus. 19.saj alguses info „Beiträges“. Nüüd kõneldakse Kalevipojast kui loodushiiust, suure jõuga kangelasest. Faehlmann mainib 1830ndate algul, et Kalevipojast võiks mõelda kui rahvakangelasest, aga temast pole materjali. Faehlmannil on olnud see mõte üsna vara, loomise idee võis olla juba enne „Kalevalat”. 1839 pidas Faehlmann ÕESis ettekande “Muinaslugusid”: räägib Kalewiidist – hiid-Kalevist. On seesama lugu, kus üks mees pidi maskeeruma jne. Esitab sisuliselt valmis eepose, loo, kust tunneme ära suure osa tulevasest struktuurist. Kokkuvõtlik proosavariant, nt paika pandud seigad, nagu vana-Kalevi kuju, kolme poja kiviviskamine, mõõga- motiiv; ettekandes on vanamehe kui jutustaja kuju, tal on tähtis koht või positsioon. Ettekandes antakse
annaabi.ee 
