vetes siiski ei kinnita. Kudemisaja amplituudi märgib teade Räpinast: Haug nakas kudema küünlapäeval ja kudes jaanipäevani. Märgitud on veel ambrusepäeva ~ andrusõpäeva (4. aprill): Andrusõpääväl haug ujumõ (Karula). Selle vähetuntud tähtpäeva kohta muid teateid polegi. Nimetus ristipäevahaug on fikseeritud Torist, ehkki ristipäev ehk taevaminemispüha pole liikuva pühana kudemisaja dateerimiseks kuigi sobiv. Kalandusealastesse trükistesse on rahvapärase kalendaariumi interpreteerimisel sattunud eksitavat. Ülaltoodud teates, et jürihaug koeb juuni keskel, on vastuolu jüripäev on 23. aprillil. Ka pole õige öelda «maarjahaug ehk küünlapäevahaug». Küünla(maarja)päev on 2. veebruar; ilmselt märgib nimetus maarjahaug ikka paastumaarjapäeva (25. märts) aegu kudevat haugi. Selle päevaga dateeritakse rahvakalendris kevade algust, keskmise õhutemperatuuri jõudmisega 0 °C piirile jõuab kätte sulavete aeg,
Oma sisulise ja stiililise mitmekesisusega asendas Piibel eestlastele tervet raamatukogu ja mõjutas sellisena oluliselt eestlaste mõttemaailma. Paljud piibliväljendid muutusid rahvapärasteks vanasõnadeks (Vahtre 2000). Piiblit ei jaksanud või ei pidanud oluliseks osta iga eestlane. Võttis aega, enne kui see jõudis igasse peresse. Seevastu 18. sajandi teise aastakümne lõpus ilmuma hakanud odavad talurahvakalendrid saavutasid märksa laiema leviku. Peale Peale kalendaariumi sisaldasid need veel nn. kalendrisaba, mis esialgu koosnesid Piibli katkenditest, hiljem aga venisid pikemaks ja hakkasid sisaldama mitmesuguseid, enamasti õpetliku sisuga kirjatükke. Esimesena hakkas kalendreid välja andma Tallinnas trükkal Jakob Köler. 5 Tema alustatud kalendrisari jäi ainsaks eestikeelseks peaaegu terve 18. sajandi jooksul (Vahtre 2000). Esimene talupoegadele mõeldud juturaamat oli lõunaeestikeelne. Selle avaldas 1737 Urvaste pastor
kalambuur vaimukas sõnamäng, mis põhineb homonüümial ja sõnade mitmetähenduslikkusel. Sõnamängu kasutatakse nii rahvanaljandites kui ka kunstkirjanduses. Näiteks: Mõisnik (peksjale): "Ma olen härra!" Peksjad: "Ah, sina lähed ära? Küll me sulle näitame!" Mõisnik:"Ma olen saks!" Peksjad: "Ah teid on kaks? Kus see teine on? Me anname temale kah!" (Rahvaluule.) kalender tähtraamat. Eestikeelset kalendrit hakati välja andma 1720. aastatel. Kalendrid sisaldasid kalendaariumi ja lugemislisa, kus avaldati vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekste, teateid sõjasündmustest, tervisealaseid nõuandeid jm. Kalendrid olid 18.19. sajandil talurahva peamiseks lugemisvaraks. Näiteks: "Eesti-Ma Rahwa Kalender","Eesti-rahwa Kasuline Kalender". kalligraafia ilukiri. kangelaspoeem vt poeem. kantaat lüürika zanr, pidulik luuletus, milles ülistatakse mõnd sündmust või sellest osavõtjaid. Sageli on kantaat samanimelise piduliku helitöö tekstiks
S 1642), samuti ülikool (1632, S 1640). Soome ajakirjandust tegi alguses akadeemiline seltskond (õppejõud, kellel oli ajakirjandus kõrvalamet), Eestis seevastu arstid, edumeelsemad vaimulikud ja hiljem koolmeistrid. Kui Soome lugejaks oli haritum rahvas, vaimulikud ja koolmeistrid, siis Eestis oli omakeelse ajakirjanduse lugejaks just talurahvas. Ajakirjanduse eel- ja kõrvalkäijaiks peetakse plakateid, mis vahendasid kõrgemate instantside teadaandeid. Kalendrid sisaldasid peale kalendaariumi ja hädapärase tarbeteabe ka harivat lugemist. Piibli ilmumiseni leidub kalendrites eeskätt vaimulikku kirjasõna. Kalendrisabast õpiti aastakümneid talutaredes lugema. Kalender oli ajakirjanduse mõjukas eelkäija ja teetasandaja, aga ka konkurent, sest ta rahuldas vähenõudlikuma lugeja infotarvet, oli pika traditsiooniga ning odav. Kalendrikirjastajate ja nende kalendrite kohta võib näiteid leida Eesti Kirjandusmuuseumi lingilt http://www2.kirmus.ee/grafo/index.php?gid=20
annaabi.ee 
