Tüdrukute isa andis neiudele pistodad. Pulmaööl tapsid 49 neist oma mehed, üks aga aitas oma abikaasal põgeneda, unustades isale ja õdedele antud tõotuse. Isa heitis ta tõoutuse murdmise pärast vanglasse. Teised tütred pidid pärast surma auklikesse anumatesse vett tõstma, aga viimane tütar sai oma kallimaga uuesti kokku. Glaukos oli kalamees, kes pärast võlutud rohu söömist tundis tungi merre joosta. Merejumalad võtsid ta hästi vastu ja muutsid ta kalasabaga jumalaks. Nümf Skylla pidas saba kummaliseks ja põgenes Glaukose eest. Glaukos avaldas armastust, aga Skylla põgenes. Nii läks Glaukos Kirke juurde abi paluma. Kirke armus Glaukosesse, aga Glaukos armastas vaid Skyllat. Kirke sai Skylla peale vihaseks, raputas sinna, kus ta suples võlurohtu ja muutis ta koletiseks. Kuna koletis oli osa temast, ei saanud ta põgeneda. Ta jäi seisma kalju külge, hävitades kõike, mis ta haardeulatusse sattus
vahetada (vasak-paremaga), tõmmata mõni riideese selga pahupidi. Eksimisest võib välja aidata ka mingisugune tugev hääl, mis äratab üles sellest poolune seisundist. Igavesti eksimine ei kesta, kuid kui kaua ta kestab, seda ei saa prognoosida. Teine valdkond loodusvaimudest on igasugused veega seotud olendid. Üle-Eestiline mütoloogiline olend on Näkk. Sõna on rootsi algupäraga. Stereotüüpne näkk on ilus kalasabaga naine, kes istub kivil ning kammib juukseid, kuid see ei ole sugugi ainuke kujutus. Võib olla ka mees või hobune, kes tuleb veest välja ning meelitab lapsi endaga kaasa. Lõuna-Eestis on vetevaimud, kuid need on üldjuhul samalaadsed tegelased ning nad on halva iseloomuga. Võivad ennustada ka peatset uppumist. Ka inimene, kes vette sureb, võib saada näkiks, kuna ta vaim jääb sinna kinni. Näkk on sedavõrd võõras ning ohtlik, et temaga ei otsita sidet isegi ohverdamise läbi.
31 Tänapäeva eesti inimese kujutlus haldjast ehk kes haldjas on olnud ja kelleks ta on saanud 7.2. Valik haldjakirjeldusi Siinkohal oleks õige hetk lähemalt vaadelda esiisade haldjakirjeldusi, tuues neist välja omapärasemad ja vastandlikumad. Järgnev peaks tõestama elavat fantaasiat, mida kasutati vaimolenditele materiaalse keha omistamisel. Veehaldjad, keda tihti kujutatakse kalasabaga (ja nende lapsi lausa kaladena) on kaunid, suurte pruunide silmadega, pikkade tumedate juustega ja heleda sõbraliku häälega. (Masing 1998:135). Ühe teate järgi on mereneitsidel seljas sinisest kalevist riided ja nad käivat mööda vett alati sukka kududes. Teise teate kohaselt kannavad nad kollase-, punase-, sinise-, valgekirjusid riideid, mis helgivad päikese käes (Masing 1998:153). Sabaga haldjaid tunnevad ka rootsi laplased. Neil on taoline hoopis metshaldjas, kes on
või sai kahjustada, omandades mitmesuguseid häid või halbu omadusi, mis ei kuulunud algusest peale tema loomusesse, mõni aga jäi pikemaks ajaks algsesse seisundisse. Just selline oli ka inimeste ebavõrdsuse esmaallikas--ainult et seda 1 "Tunne iseennast." Tlk. 2 Kreeka mütoloogias madalam merejumal, kes oli algul inimene, kuid läks nõiajoogi mõjul merre elama; teda kujutatakse eemaletõukava välimusega, kalasabaga raugana. Tlk. 1 Jean-Jacques Rousseau niiviisi üldjoontes näidata on märksa kergem kui selle tõelisi põhjusi täpselt esile tuua. Ärgu mu lugejad siis arvaku, et ma julgen hellitada lootust, nagu oleksin jõudnud selgusele küsimustes, mida ometi pean nii raskesti mõistetavaks. Alustasin mõningate arutlustega, tegin siinseal mõne oletuse, aga ma ei lootnudki küsimust lahendada, vaid
annaabi.ee 
