proosaraamat. Samas tekitab küsimuse, mis see proosa üldse on? Nii vormilt kui ka ainekäsitluselt jätkab autor poetessina. Oma ,,Kaitseala" pealkirja tähenduse kohta on ta öelnud järgmist: ,, Siin on seos ühe handi tüdruku näoga, keda ma kohtasin. Ta peab oma nägu rätikuga varjama kõigi meeste ja võõraste eest. Mina mõjusin talle usalduslikult, ta tuli rätiku alt välja. See oli metsik, puhas, hästi siiras nägu. Võib-olla just metsikus kaitseski teda, mitte rätik. Meis kõigis on see metsik ja siiras olend olemas, aga igaühe enda teha on , kas ja kuidas ta seda kaitseb. "
Tema iseseisvust 3 väljendus selleski, et tal oli seadustega kaitstud mehe omavoli eest. Mäletatavasti oli mees oli mees kõigi pereliikmete ainuvalitseja ning nende käitumise hindaja ja saatuse üle otsustaja. Kuid naist ja tema ematundeid respekteeriti. Eriti oluline oli see pere vallalistesse tütardesse suhtumise puhul, keda roomlasest isa pidas samaväärseks orja või tarbeesemega ning kes leidis kaitset vaid ema juures. Ema kaitseski neid isa räige omavoli eest. Siiski naine allus kõiges isale, abikaasale, vennale, pojale, või hooldajale. Päris võrdseks ei saanud ta mehega mitte kunagi. Naine oli kodukolde hoidja ja kodukolle oli roomlastele arusaamades kõige algus ja keskus. Juriidiliselt oli naine siiski roomlaste seas õigusteta olevus, kes kõiges allus perekonnapeale. Tüdrukud pandi Roomas varakult mehele ( 15-18 eluaasta vahel ). Mees oli tavaliselt
aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga ja asus edasi õppima aspirantuuri. 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J.Madisson. 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal. 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust. 1980. aastatel tegeles kirikuajaloo uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 12081227". 3
aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga ja asus edasi õppima aspirantuuri. 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Tööd aitas Vahtrel koostada ennekõike J.Madisson. 1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal. 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust. 1980. aastatel tegeles kirikuajaloo uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 12081227". 3
annaabi.ee 
