aasta 19. aprillil. Ajalooliselt piki Pärnu-Valga maanteed kujunenud Kilingi-Nõmmele annab isikupära hästi säilinud peatänava-äärne puithoonestus. Osaliselt on säilinud sajandi algul ehitatud tuletõrjehoonete kompleks. 20. aprillil 1937 hukkus Kilingi-Nõmme algkoolis kinoseansil tuleõnnetuses 17 kooliõpilast, vigastada sai rohkem kui 50[1]. See on ka Eesti suurim vigastatutega õnnetus lastega[viide?]. Major Paul Lilleleht oli 1941. aasta suvel Kilingi-Nmme kaitselahingu Liivamäe lahingu juht, kui Pärnust saadeti 2 bussi- ja 6 autotäit hävituspataljoni mehi vimu tagasi vtma. Hävituspataljoni rünnak löödi tagasi, major Lilleleht sai haavata. Hävituspataljoni riismed pgenesid tagasi Pärnu suunas. Lilleleht oli üks 1941. aasta suve vastupanu organiseerijatest Kilingi-Nmme kandis (Tali vallas) Pärnumaal, kus Kaitseliidu meeste, järelejäänud eesti ohvitseride ja metsavendade jududega
Lapual. Sõda lõppes enne kui nad rindele jõudsid. Võib arvata, et eestlasi võitles Soome rindeväeosades, kuid nende kohta puuduvad arhiivides andmed. Eesti vabatahtlikest moodustati 1941.a. algupoolel luuresalk ERNA (tinglik nimetus), mis sai eriväljaõppe ja saadeti juulis 1941 Eestisse, Punaarmee tagalasse. Salk saatis raadio teel luureandmeid Soome ja Saksa väejuhatusele. Kautla küla ümbruses pidas ERNA 31. juulil 1941 koos metsavendadega raske kaitselahingu NKVD ja hävituspataljonide üksustega. Päästeti metsas sõjapaos olnud tsiviilelanikud. 942.a. algul koondati 23 eestlast Soome kaugluuresse. Mehi õpetati välja pikkadeks luurekäikudeks sügavale vaenlase tagalasse. Ainult eestlastest koosnev 13-meheline luuresalk 4 hukkus ülesannet täites 1942. a. septembris-oktoobris Arhangelsk-Vologda raudtee piirkonnas. 1943.a
tonnised) või (roomikveokitel BV-206). Sellest tulenevalt ei saa pataljoni allüksused sooritada motoriseeritud manöövrit vastase tule mõju piirkonnas. Ümberpaiknemisi lahinguväljal sooritavad pataljoni allüksused põhiliselt jalastunult, mis vähendab oluliselt pataljoni reageerimiskiirust ning samuti puudub allüksustel võimekus manöövriks pimedal ajal. Puudulikust manöövervõimest tulenevalt on paremad eeldused kaitselahingu pidamiseks. Jalaväepataljon on võimeline: · Tõrjuma motolaskurpolgu rünnakud kinnisel ja poolkinnisel maastikul igal aastaajal ja kõigis ilmastikuoludes; · Aeglustama ja pidurdama vastase motolaskurpolgu pealetungi kinnisel ja poolkinnisel maastikul igal aastaajal ning kõigis ilmastikuoludes; · Ründelahinguks kinnisel maastikul jalgsi võideldes; · Iseseisvaks lahingutegevuseks pataljoni taktikalise grupina, juhul kui pataljoni on
soomusrongide tagalasse. Soomusrongidel ei jäänud midagi üle, kui tagasi tõmbuda, Lnadeswehr pääses üle Rauna jõe ja lähenes Volmarile. Selleks ajaks sai Eesti pool esimest toetust. Alampolkovnik Reekile tegi muret ka see osa Landeswehrist, mis liikus mööda maateed, saadeti kaitse 6. polgu sapöörikomando ja nende põhijõuks oli soomusauto "Vanapagan". 22. juunil toimusid ägedad kaitselahingu Võnnu ümbruses. Toimusid lahingu Loode raudteejaama ümbruses, Rauna piiskopilossi varametes - 22. juuni õhtuks ei olnud sugugi selge, kumb pooltest peale jääb. 22. juuni õhtul analüüsis olukorda ka Goltz ja jõudis järeldusele, et üheski rindejoones ei ole saavutatud soovitud eesmärki. 23. juuni hommikul marssisid eestlaste väeüksused sakslastest maha jäetud Võnnusse. Võnnu vallutamist peeti juba toona nii tähtsaks, et Põder andis korralduse tähistada 23
Lahingud andsid põhjust kujutada Punaarmeed võitmatuna. Punaarmee juhtkonnas süvenes vastaste alahindamine ja oma jõudude üle hindamine- hakati rääkima sellest, kuidas Punaarmee lööb vähese vaevaga tagasi ükskõik millised rünnakud, saavutab kiiresti otsustava võidu, sõdib vaid vaenlase territooriumil jne. Kõigi propagandistlike väidete krooniks oli see, et kui 30ndate lõpuks töötati välja uus Punaarmee lahingumäärustik, siis kustutati taandumislahingu mõiste, ka kaitselahingu eesmärgiks oli minek pealetungile. Läänesuunal oli NL kuni 1939 üsna tagasihoidlik. 1939 toimus aktiviseerumine mitte niivõrd Moskva enda tahtel kuivõrd Lääne-Eur-s kujunenud olukordadele reageerides ja neid oma huvides ära kasutanud. Demokr lääneriigid olid rakendanud natsliku Sm suhtes lepituspoliitikat, püüdes heaks teha oma pahategusid. Müncheni sobik 1938 okt-s sai lepituspol tipuks. 1939 15.märtsil Sm likvideeris senise Tšehhoslovakkia iseseisvuse, 23
annaabi.ee 
